Marcella Isabella Alide Raag

KURG Tallinna Kaarli Koguduse I pihtkonna V personaalraamat, lk 1-197. Aastatel ...; TLA.1359.2.45; 1915-1940 http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=TLA.1359.2.45:101?67,850,1071,192,0

Tartu Ülikool http://www.ra.ee/apps/andmed/index.php/nimed/view?id=27699&_xr=eNpL...

TLÜR väliseesti isikud http://isik.tlulib.ee/index.php?id=2019

Sündinud Tallinnas, Koolihariduse sai Tallinnas XI algkoolis (Kaasani tänaval) ja Tallinna Erakolledzis (endine Hans Kubu Eragürmnaasium, Imanta tänaval), mille lõpetas mais 1940. 1940 alustas õpinguid Tartu Ülikoolis matemaatika Loodusteaduskonnas. Õppetöö katkes segaste aegade tõttu.

Töötas "Talliina Lihaeksport'is" (Lasnamäel Suur Tartu maanteel) raamatupidajana kuni põgenemiseni Eestist 10. sept 1944 Rootsi laeval "Juhan", kus sõitis "jänesena" kuna puudus ametlik sõiduluba. Laev viis eesti-rootslasi Rootsi. Rootsis maabus Lidjngös, kust saadeti Källviki põgenike laagrisse Smalandis. 12 dets 1944 sai elamisloa Stockholmi. 26. dets 1944 alustas tööd Lundin'i raamatuköitmise firmas. 13. veebr 1946 oli uuel töökohal "Svenska Meieriennas" Riksförening kontoris ametnikuna ja 1. aug 1946-27.okt 1948 töötas firmas "Svenska Ackumulator Aktiebolaget Jungner" palgaosakonnas.

Abiellus 21. dets 1947 Guri Raag-iga.

13. nov 1948 Marcella ja Guri võtsid ette teekonna aurulaeval "Walnut" Kanadasse Rootsist. Rootsist lahkumise põhjuseks oli hirm, et neid, eesti põgenikke Rootsis antakse välja Venemaale, sest Stalin nõudis meid tagasi. Rootsi valitsus oli kuulutanud meid kodakondsusetudeks. Reis oli ohtlike ja seiklustega. Atlandi ookean oli dets kuus tormine, laeval puudusid päästepaadid, raadio, telegraafi ühendus, torm viis sõetagavara ja toidust oli nappus. Peatus oli Sligos, Iirimaal, kus täiendati varustust. 13. dets 1948 jõudis koos abikaasa Guri ja veel 347 saatusekaaslasega Kanadasse, Sydney sadamasse. Suunati lootsiga Halifaxi kus immigratsiooni amet interneeris neid, kuna puudusid viisad Kanadas elamiseks. Paigutati endisesse sõjaväehaiglasse "Rockhead" Halifaxis. Peale ülekuulamisi said elamisload 1949a jaanuaris. Viis aastat hiljem omasime juba Kanada kodakonsuse.

Asusid elama Torontosse. Töötas firmas "Joseph Gould & Sons" palkade arvestajana 5.5 aastat. Järgnesid töökohad raamatupidajana investeerimisfirmades: Greenshields Inc (stockbroker), United Funds Management Ltd (mutual funds) ja Canada Permanent Trust'is kust siirdus varajasele puhkusele 1977 aastal.

1985 aastal liitus "Bibliograafia Klubi-ga" kus töö oli mitmekesine.

Elu lõpus elab Kanadas Torontos eestlaste Ehatares. Temast ja tema abikaasast raamatus "Viimase laevaga vabadusse" (autorid Tiit Lääne ja Enn Hallik, sarjast Meritsi maailma läinud eestlaste lood IV" Tallinn 2015) Peatükis "Kreeka pähklis üle Atlandi" lk. 55-69.

Saksa-Vene sõda algus 22. juuni 1941, olin Aino Hammer'iga Aegviidus.
14. juuni 1941 tulime Aino Hammer Larka'ga Aegviidust, suur küüditamine kestis.
4. juulil 1941 mobiliseeriti vend Ruff, Näituse väljakult sadama, laevaga (St Petersburgi) Leningradi.
28. august 1944 vallutavad sakslased Tallinna.
22. sept 1944 Tallinna langemine venelaste kätte. "Eesti korpuse" väed ka. Mina lahkusin Eestist Rohuküla sadamast "Juhan'iga" Rootsi 10. sept 1944 "jänesena".

Tallinna pommitamine 9. märtsil (neljap) 1944: Häire algas kell pool 7 õhtul. Olin tulnud töölt, sõin hernesuppi ja pannkooke (oli ju neljapäevane päev) ja pidin Koidu Muheli juurde Kunderi tänavale minema lambivarju tegema. Olid paber, augulööja ja traat kaasas. Olin Türnpuu tänaval, just läinud üle Tartu maantee (olin tööl Lihaekspordis) kui algas häire ja jõulupuud taevas. (teises kirjas kirjutab, et enne jõulupuud taevas, siis häire). Jooksin Türnpuu tänava ühte majja sisse, siis Kunderi tänava teise, kus üks naine hädaldas - ütlesin ärge kartke, see on proovihäire. Ta ütles, kulla laps, see on suur pommitamine. Lihaekspordis ütles samal päeval, et tuleb proovi häire - ja nii ma ei kartnud. Jooksin üle tänava, ei tea kuidas sattusin ka seal varjendisse, vist Koidu naabrimajja. Sel ööl oli selge ja täiskuu taevas. Siis langesid pommid poolteist tundi. Iga kord kui pomm lõhkes, laskusin põranda ligi ja üks mees tõstis mu jälle toetades üles - kes ta oli ei tea. Varjendis keldris oli pime. Uks vist lendas eest ära ja siis oli kell 9 lõpuks lõpu häire. Läksin Koidu juurde. Tal oli korter segamini, aknad katki. Hiljem tulime Koiduga meie juurde Liivalaia 106. Kõikjal põles, maja kõrval kukkunud sütte/lõhke pomm prügikasti, ei lõhkenud. Aga maja külg oli puru, samuti osa katust. Ema, vanaema olid kodus. Isa oli politsei jaoskonnas valves. Läksime Koiduga üle Tartu maantee, üle Politseiaia minu juurde, Kindralite majja. Elasin Kolonel Raua juures. Aknad katki. Platsil hobuste laibad.
Siis tuli uus häire pool 2 öösel, kestis 5 tundi. Olime varjendis. Rahvast oli palju. Inimesed kes olid päästnud oma varandust pidid kohvrid ukse juurde tänavale jätma. Hiljem neid polnud enam, sest keegi oli need ära varastanud.
Oli õudne öö, isa oli Estonia teatrit kustutamas, Seal oli tuul nii suur olnud, et isa, pikk mees, oli põlvili.
Tallinn oli varemeis, tänavate viisi, ainult kivikorstnad püsti. Siis järgmine öö olime emaga Lasnamäe Mäekalda tänava varjendis. Pisi Vuti (koerake) oli ema kasuka all kaenlas. Neero (hundi koer) oli vanaemaga kodus. Sellelööl kui läksime emaga Tartu mnt tulid meile mõned inimesed vastu, nemad jälle tulid koju varjendist, oli täiskuu.
Siis sellele järgmisel ööl läksime emaga Randalu maantee metsavahi majja, kelgul mõned asjad. Metsavahi maja oli rahvast täis. Lamasid ristirästi põrandal. Meie istusime trepi astmel toas. Siis isa-ema said ühe toa Jakobi tänava pritsimajas, kus oli ka varjend. Korra magasin ise ka seal nende voodis. Muidu elasin nüüs A Grösholmi suvilas Viimsis.

Oli üks neid suviseid valgeid õid. Vend oli Siberisse viidud kutsealusena, Näituse väljakult Tallinna sadamasse laevale. Saatsime kogu tee, teiste saatjatega iga üks käis oma "latuduses ja poisid" hobune-auto teel-tänaval. Andsin vennale 10 senti mälestuseks. Seljakott seljas, suusadressis (kirsipunases), ilm oli soe.

See suvine öö kui tuldi meie majja läbi otsima olime emaga kahekesti kodus. Ema läks hävituspataljoni meestele vastu. Misa otsisin surmahirmus oma ärapeidetud eesti lippe. Rinnas ktnavat, mis 1939a Poola resiul rinng ja üht teist riidest mitte ei leidnud - kuhu olin nad peitnud. Ema oli väga julge, ütles otsige maja läbi kui tahate, meil midagi seadusvastast ei ole. Aga suusad olid ju peidetud pööningule, ka raadio-jalgratas, neid ei tohtinud ju omada. Meid ei otsitud läbi, ainult isa toas oli telefon kirjutuslaual. Ka seda ei tohtinud olla tavalisel inimesel. Nad helistasid keskjaama või kuskile ametiasutusse - ja neile vist üteldi, et minu isal on õigus telefonile kuna ta on 3-das jaoskonnas gaasiärastamise ülem ja õhuhäire ajal jaoskonnas Tartu maanteel (nagu see oli 9. märtsil 1944 Tallinna suure pommitamise ajal). Mehed, Läti hävituspataljoni mehed (nagu selgus hiljem) läksid ära. Tõmbasime emaga hinge, siis alles hakkasime värisema. Ja siis kuulsime pauku - üks neist lasti maja, meie tänaval, 10 kond maja eemal, venelaste poolt. Kes oli vist andnud neile käsu siesma jääda mida nad pole täitnud.