Marie Paikre ← Pormann

• sünd VKJ 16.nov. ja poeg Toivo sünnitunnistusel on sünnikohaks märgitud Waimastvere, Eesti
• 1919 Estonia, Population Registers, 1918-1944, Tapa, Inhabitant Records (Elanike nimekirja), V. 1-27-4016, 1919, lk 48 Priggo Anna, Juhani tütar, elas Tapal, Kooli tänavas (uulits) Maalbergi majas nr 8, koos Marie, Fiktori ja Alma Priggo'ga (Augusti lapsed) ja Priggo Gustav, Mardi pojaga ning Priggo Marie, Gustavi tütrega.
• 1921 Estonia, Population Registers, 1918-1944, Tapa, Inhabitant Records (Elanike nimekirjad), V. 4016-1-49, 1921, kaader 10 - Anna Brigo Juhani tütar, Eesti kodakondus, abielus, teenija, eluk. Kooli tn 8, isikutunnistus välja antud 8.12.1919 Laeva vald, Tartumaal. Elab koos 3 lapsega Marie, Viktor ja Alma (Augusti lapsed) - kooliõpilased, ema passi peal
• 1921-1926 Tapa Jakobi koguduse PR; EAA.5359.1.5 - Tuli Peterburi Jaani kogudusest koos ema, õe ja vennaga, alaealine
• 1927 lõpetas Tapa gümnaasiumi Allikas: http://www.tapagymnaasium.ee/vilist1940.htm
• 1927 TLA.1376.1.28 - Marie Brigo Augusti tütar, sünd 1906, eluk Vase tn 3-2, Tallinn, läinud Tapale 8.10.1927
• 1929 Estonia, Population Registers, 1918-1944, Tapa, Inhabitant Records (Elanike nimekirjad), V. 4016-1-166, 1929, kaader 30 - Anna Brigo tööline, eluk Nigoli tn 3, elas koos õppuritest laste Marie ja Alma'ga (Augusti tütred)
• 1930 Estonia, Population Registers, 1918-1944, Tapa, Inhabitant Records (Elanike nimekirjad), V. 4016-1-181, 1930, kaader 28 - Anna Brigo raudteelane, eluk Nigoli tn 3, elas koos laste Marie, õpetaja ja Alma'ga, pangaametnik
• 1934 Estonia, Population Registers, 1918-1944, Tapa, Inhabitant Records (Elanike nimekirjad), V. 4016-1-229, 1934, kaader 9 - Marie Porman, kodune, eluk Pikk tn 31, koos abikaasa Evald (õpetaja) ja poeg Toivoga.
• 1935 Estonia, Population Registers, 1918-1944, Tapa, Inhabitant Records (Elanike nimekirjad), V. 4016-1-247, 1935, kaader 9 - Evald Paikre ← Pormann, Aleksandri poeg, sünd 5.9.1906, õpetaja, koos abikaasa Marie Augusti tütar, sünd 29.11.1906, kodune ja poeg Toivoga, sünd. 22.4.1933., eluk Pikk tn 31., (koolijuhatajaga Juhan Krooniga samas majas)
• Hauaplatsi asukoht Rahumäe kalmistul Tallinnas (Haudi andmebaas)

  ---

1944. aasta sõja mälestusi Evald ja Marie Paikre perest

1944 alguses lähenes Eestile taas sõda. Veebruari alguses oli rinne jõudnud Narva jõe taha ja jäi Narva-Vasknarva liinile kuni juuli lõpuni. Varakevadel, 8.-9. märtsil pommitasid Vene lennukid järjekordselt ja seekord väga massiivselt ning ohvriterohkelt Tallinna ja selle lähiasulaid (mõned päevad varem oli purustatud elaniketa Narva). Juuli lõpuks oli rinne jõudnud Sinimägede nn Tannebergi liinile, kuhu jäi püsima kuni septembri keskpaigani. Aktiivsed kaitselahingud Sinimägedes toimusid kuni 10 augustini. 18. septembril jäeti Sinimägede kaitseliin Saksa armee poolt siiski maha ja rinne hakkas kiiresti lähenema Tallinnale.

Paikrete pere - Evald, Marie, Toivo ja Enno olid 1937 aastast elanud Tallinna külje all Nõmme linnas, sest pereisa Evald oli 1937. aastast asunud tööle Nõmme algkooli loodusloo ja maateaduse õpetajana ning samuti sündis perre teine poeg, Enno. Esialgu elati kahes erinevas üürikorteris, kuid 1939 aastast alates saadi korter Kagu tänavasse. Evald oli 1944. aasta alguses mobiliseeritud Saksa sõjaväkke. Kuigi tal oli olnud võimalus mobilisatsioonist või siis otse rindele sattumisest oma tervisehädade tõttu pääseda, ei teinud ta selleks katset. Evald olla öelnud “Kuidas ma ükskord astun oma poiste ette, kui sõda on lõppenud ja mina pole võidelnud oma kodumaa eest?”. Rindele mineku ettevalmistavas faasis osaledes jätkas Evald loometööd, kirjutades rindejutustusi ja rindelaule.

Märtsipommitamisel jäi küll pere terveks, kuid purunesid kõik Kagu tänava korteri aknad ja seetõttu tuli otsida perele uus elukoht. Oli alles märtsi algus ja väljas kestsid jahedad kevadilmad. Edasi elati kuu aega Kagu tänavas köögis, mille purunenud klaasiga aknaava oli laudadega kinni löödud. Siis sai Marie ühenduse endise kooliõe ja sõbrannaga Tapa päevilt (lõpetas Mariest aasta varem Tapa gümnaasiumi), proviisor Vanda Tamm’ega, kes 1940. aastal oli asutanud Karusele apteegi. Kooliõde lubas Paikre pere enda juurde võtta ja organiseeris perele Karusel endise arsti korteri, mis oli tühi. Aprillis koliski pere (Marie koos lastega) oma Nõmmel olnud Kagu tn korteri köögist Läänemaale Karusele. Arsti korter asus Keemil, ehk Karuse jaamast 1 km loodesse, kust algas Risti-Virtsu maanteelt haru Karuse ja Vatla suunas. Seda risttee kanti kutsutigi Keemiks. Kuid et rinne oli jõudnud Eesti aladele ja rinde eest evakueeriti inimesi, tuli arstikorter loovutada ühele rinde eest evakueeritud Narva arstile. Perel tuli jälle välja kolida.

Marie oli käinud uut elamist küsimas Karuselt kirde poole jäävas Kinksi küla Aadu talust, kus lapsed, vahel ka koos Vanda tütre Marisega, käisid piima toomas. Sealne perenaine andis Mariele poistega ühe kambri uueks ulualuseks. Sinna jäädi kuni septembrini. Võeti osa talutööst. Pereisa Evald käis rindelt Tallinnas asju ajamas, tegi raadiosaadet sõduritele ja käis ka peret seal Aadul vaatamas. Vanem poeg Toivo sai Karuse kandist endale häid sõpru kogu eluks, kuid koolipoisi tee alguses olnud Ennol selliseid sidemeid ei tekkinud.

Mais nägid Marie ja pojad Toivo (11 aastane) ning Enno (7 aastane) isa Evaldit viimast korda, saates teda Aadu talu ajutisest kodust Kinksi külas Karuse kiriku lähistelt (kirik oli nii lähedal, et silmaga võis Aadu õuest näha ja kella hääl kostus) jalgsi kitsarööpmelise rongi peatusesse (sellest sündmusest on ka foto tehtud). Evald, kes oli reservlipnik ja võitles 3. piirikaitserügemendis, hukkus 37 aastasena Krivasoo (/ Putki) kandis 3. augustil 1944 luureretkel toimunud lahingus ja lähivõitluses vene partisanidega.

1944. aasta sõjasuve veetis suve keskel 37 aastaselt leseks jäänud Marie koos lastega Läänemaal, Karusel. Kui 1944 aasta septembris rinne lähenes Läänemaale, pidid Marie koos poegade ja kooliõe Vanda ning tema tütre, Marisega põgenema Läände. Kuid just põgenemise eel oli Marie noorem poeg Enno palavikuga haigeks jäänud. Seetõttu asusid Vanda Tamm ja tema tütar Maris (hiljem perenimi Kangas) varem teele, minnes Saaremaa lääneossa, kust saadi Saksa põgenikelaevale ja jõuti juba mõned aastad hiljem Kanadasse. Marie ei julgenud haige lapsega põgenemist kohe ette võtta. Mõned päevad hiljem Vandast ja Marisest sai Marie koos piisavalt tervenenud Enno ja vanema poja Toivoga juba edasi Läänemaa rannikule liikuda. Mindi hobuvankril Paatsalusse, kust kuulu järgi üks laevakapten olevat pidanud oma vanematele järele tulema. Paatsalus ei olnud küll sadamat, kuid oli vaid kivide vahele süvendatud lauter kohaliku talu kalapaadi hoiukohaks. Kaasas oli söök (Toivo mälestuste järgi searasva, kõrned), muid erilisi pakke polnud, ehk Mariel ka kohver.

Oodati Paatsalus paar päeva, kuid laeva ei tulnud. Nii jäigi sõja ja võimalike repressioonide eest Läände põgenemine pooleli.

Kuigi rinnet kui niisugust ei olnud, oodati paar-kolm päeva selle „ülemineku“ ajal ühes Paatsalu suures ja jõukas metsatalus. Peale seda, tuli Marie poistega metsakülast välja ja mindi tagasi Aadu talusse Kinksi külas. Küla ja ümbruskant oli eesti keelt rääkivaid sõdureid täis. Aadul oli ohvitseride söökla, Ameerika konservid ja naiskokad, laudadel valged linad.

Oktoobri vist, võtsid sõdurid, kes sõitsid Tallinna Marie poegadega furgoonauto peale ja viisid Haapsalu kaudu Nõmmele. Oktoobris läksid Toivo ja Enno kooli.
Nii see oli 1944. Vähem kui aastaga oli sõda läbi, pereisa tagasi ei tulnud.

(Toivo suulise jutu ja teksti ning 2001 aastal Nõmme ajalehes Videvik ilmunud Avo Suurvärava kirjutatud Evald Paikre eluloo kirjutise järgi koondas tekstiks Toomas Muru, Enno väimees)