Nikolai-Nigul Veevo

Sündis Saaretse kooliõpetaja peres. Kuna koolmeister elas koolimajas ja paljud õpilased õppisid pärast tunde ülesantud aineid koolis, siis harjusid ka kooliõpetaja lapsed koos õpilastega tarkusi omandama.

8-aastaselt algas karjaseelu, algul kodus, hiljem võõraste juures. Alghariduse omandas ta isa juures vallakoolis, hiljem õppis edasi Karksi kihelkonnakoolis. Kooli suvevaheaegadel töötas Nigul telliskivitehases töölisena. Kuna isa Peeter suutis oma 140-rublase tolleaegse õpetaja aastapalgaga 8-liikmelist perekonda vaid toita-katta, polnud tal pojale edasiõppimise võimalust anda. Nüüd tuli Nigulil oma teadmisi-oskusi täiendada iseõppimise ja kaugõppimise teel, sooritades kutseeksamid vastava kooli komisjoni ees. Õpihimulist poissi abistasid isa, kohalikud kihelkonnakooli õpetajad ja onu Jaan. Nii sooritas ta õpetaja ja vallakirjutaja ametieksami. Hiljem õppis ta kirja teel Peterburis gümnasiumis ja sooritas lõpueksamid.

Nigul töötas vallakirjutajana Polli, Olustvere ja Karksi vallas, oli Karksi valla- ja kihelkonnakoolis õpetaja, Polli valla hoolekande kohtukirjutaja, Polli postiagentuuri juhataja, Olustvere valla rahandusinspektori abi, Tarvastu Tarbijate Kooperatiivi Tööstuskombinaadi vanemraamatupidaja.

Nõukogude perioodil kontrolliti terve pere liikmete käike, hirmutati ja mõnitati, korraldati läbiotsimisi, viidi Viljandi ülekuulamistele. Nuiast kaugemale minekuks pidi küsima luba. Terve pere oli "mustas nimekirjas", tuli vahetada elukohta. Nõukogude võimu viimasel päeval 1941. a. seisis terve pere laskevalmis püssitorude ees seina ääres. Pääseti ime läbi. Kuna Nigul Veevo oli tubli töömees, hea suhtleja ja tuntud eestimeelne mees, pakuti talle peale sakslaste tulekut uuesti Olustveres vallakirjutaja kohta, millest tuli Nõukogude korra saabudes 1944. jällegi loomulikult loobuda. 1948.a lõpul soovitati jälle elukohta vahetada, oli karta väljasaatmist. Siirduti Mustlasse, kus elati tagasihoidlikult, vaikselt. Nigul käis tööl peamiselt majade hoovide kaudu, et mitte tähtsatele inimestele silma alla jääda. Küüditamisest pääses pere seeläbi, et Veevo nime väljahüüdmisel vastas keegi, et sellist inimest siinkandis küll ei ole. Rasked läbielatud aastad kurnasid väga ta tervist. 1949.a tuli töôlt järjekordselt lahkuda. Õnneks sai ta III grupi invaliidi paberid ja nende alusel pisut pensioni kuni surmani.

Juba poisikesena laulis Nigul oma isa väikeses kooris, esines Karksi laste-laulupididel koos vendade ja õega mitmehäälsete lauludega. Ta oli aktiivne isetegevuslane ja organisaator. Pikemalt on sellest rääkinud Leena Animägi, kes õppis Saartse vallakoolis. Kuna Lena oli kooli internaadis, ei tahtnud ta isegi laupäeviti koju minna, sest koos Veevode perega sai mitmehäälselt koos laulda. Esimene suursündmus ta elus oli Karksi-Polli-Pöögle valla koolide laste laulupidu. Õpetajana laulis Nigul koorides solistina ja operetiringis peaosi. Viiulimängu õppis isalt. Ärikülas tegutses ta segakori, orkestri, näiteringi juhina, laule õpetas ta viiuliga. Viiulimängu õpetas ka teistele. Kuna Ärikülas rahvamaja ei olnud, korraldas ta vallamajas mitmesuguseid kursusi (mesindus-, aiandus-, põllumajandus-, loomakasvatus-), pidusid jm üritusi. Rajas ise eeskujuliku puuvilja- ja marjaaia, pidas mesilasi. Kirjutas Äriküla kultuuriloo, mis läbiotsimisel hävitati. oli Äriküla haridusseltsi "Tulevik" asutajaliige ning esimees. Asutas raamatukogu, mis oli Polli vallamaja 2 kapis. Uuris Polli vallas pärisnimed saanud inimeste sugupuid. Abistas Karksi-Nuia laulupäevade organiseerimist, oli Vabadussòjas langenute karksilaste mälestuse jäädvustamise seltsi juhtivaid tegelasi. Kuulus Karksi ühiskaubanduse- ning ka põllumajanduse seltsi.1942-1944 juhatas Tääksi meeskoori, kuid enne esinemist tuli meestele mobilisatsioon ja koor ei saanudki esineda.

Nigulit usaldati, inimesed tuli temaga jagama nii muret kui ka rõõme. Et oma valla rahvast paremini runda, rakendas ta puhkupäeviti sageli oma isikliku hobuse vankri või saani ette ja käis aasta jooksul läbi kõik valla pered. Hiljem, nõukogude perioodil, Nigul kultuuri- ja isetegevusega enam ei tegelenud. Päev-päevalt tervis halvenes, rasked aastad olid teinud oma töö.

Nigul suri 15.5.1951. Oma elu jooksul oli ta Ärikülas sadu inimesi viimasele teekonnale saatnud, neile laulnud. Teda saatsid kalmistule abikaasa, lapsed, vend Aleksander (teistel õdedel-vendadel ei olnud võimalik kohale sõita) ja mõned väga lähedased sõbrad. Ta haual rääkis vend Aleksander, laulsid linnud. Lõpuks kõlas vaikselt "Mu isamaa on minu arm".