Raimond* Eduard Cook / Kukk

Korporatsiooni Fraternitas Estica vilistlane: http://www.cfe.ee/album-esticum?show=1937#A331

Sündisin Tallinnas, isa Eduard ja ema Marie. Elukoht oli Graniidi tn 1, kus veetsin oma nooruse aja. Õppisin Realkoolis. Läksin Kaitseväkke. Kaks kuud noorte aega Viljandis ja siis Tondi sõjakoolis. Aasta pärast selle lõpetamist, ülendati lipnikuks. See oli 1935. Samal aastal astusin Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Õppisin veel raamatupidamist. Sain koha konduktorina reisirongile ja poolteist aastat hiljem sõitsin rongijuhina. Õppisin õigusteadust viis ja pool aastat.

Olin viimastel eksamitel, kui kommunistid vallutasid Eesti. Ülikool oli paar kuud suletud ja kui see avati, õigusteaduse õppekavale oli lisatud Vene era- ja kriminaalõigus, samuti Vene perekonnaseadus. Oli võimalus ülikooli lõpetada eraviisil vana kava järele. Aga see oli raske ja teatud mõttes ka kardetav ja sellepärast lõpatasin õpingud.

Oli rääkimist, et Eesti rongid koos meeskonnaga saadetakse Venemaale. Andsin kohe sisse lahkumise palve. Siis läksin raamatupidajaks. Pidin kõigi Eesti suletud kindlustusseltside rahalist seisu uurima. Tegin selle töö hästi ja mulle pakuti pearaamatupidaja kohta. Loobusin sellest ja pidin lahkuma. Järgmine töö oli korterite normeerimine. Palju Venelasi tuli Tallinna ja need vajasid häid kortereid. Algas sõda ja Saksa sõjavägi lõi Venelased Balti riikidest välja. Hakati omavalitsusi moodustama. Sain ettepaneku hakata Nõmme linnasekretäriks, mille võtsin vastu. Se oli 1942. Ameerika sõjaline abi Venele ja väga külm talv (41 kraadi külma) pidurdas Sakslaste edassitungi ja nad ei saanud Leningradi vallutada. Siis oli slege, et sakslane kaotab ja venelane tuleb Eestisse tagasi. Kuna mina ei läinud Vene ohvitseride mobilisatsiooniga, oli minu jäämine kodumaale kardetav.

Andsin Nõmme linnapeale lahkumispalve ja läksin välistöölisena Danzigi, kus töötasin 9 kuud. Toit oli Poola laagris väga halb. Lahkusin sealt ilma loata – karistus oli vangilaager. Sõitsin Müncheni kus õppisin parandama elektrimootoreid, mis oli väga otsitav amet. Töötasin Siemoni vabrikus kaks aastat.

Kui Amerika sõjavägi oli Münchenist möödunud, läksin Bad Worishofeni mis oli määratud Balti põgenikele. Tuli teade laagrisse, et otsitakse metsatöölisi Kanadasse. Sõitsin Müncheni aga Kanada metsakomisjon oli huvitatud ainult harimata tööjõust ja siis jäin välja. Münchenis oli Inglise- ja asumaade emigratsiooni juhatajaks eestlane, kes oli Tartu Ülikooli metsateaduse lõpetanud, ja teda võeti vastu. Tema pakkus mulle oma kohta ja võtsin selle vastu. Nii olin Inglise- ja asumaade emigratsiooni büroo juhataja. Kui tuli Austraalia aktsioon, lahkusin sealt ja tulin Austraaliasse.

Olin metsatööl Austraalias kuni leping lõppes, siis sõitsin Sydney’sse. Abiellusin Helena Wilsoniga ja õpetajaks oli Estica auvilislane Friedrich Sockholm. Õppisin elektroonikat International Correspondence Schoolis ja lõpetasin selle diplomikursuse. Töötasin aastaid Pye televisioonitööstuses ja selle sulgemisel ülemere konkurensi tagajärjel ja veel üks aasta Pye industrial mikrolaine osakonnas. Siis sain Royal Australian Navy torpeedovabrikus tööd Technical Officerina. Töötasin seal Ameerika uute allveelaeva vastase torpeedo proovimisel ja parandusel.

Läksin erru 65 aastaselt ja siis võtsin aega abikaasaga ringi reisida Austraalias nii kaua kui tervis lubas.

Talvel 2006

Saaga : http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=TLA.1359.2.63:179?171,227,834,200,0

https://et.billiongraves.international/grave/Raymond-Kukk-Cook/3659...