Siia projekti võib lisada kõiki neid eestlasi, kes võitlesid Venemaa kodusõjas kui ka Eesti Vabadussõjas punaste poolel. Punaste poolel võidelnud eestlaste üksusi nimetati Eesti kütivägedeks ning nendes oli ühtekokku ligikaudu 10 000 meest. Muidugi võitles eestlasi ka teistes Punaarmee väeosades (enamasti olid need Venemaa eestlased) ja projekti võib ka neid lisada.

EKP liikmed, kellest osa Punaarmees võitlesid: http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERAF.27.11.15:1

Punaste võimuletulek Eestis

Kuna enamlased said aru, et toetus neile pole piisavalt suur, et demokraatlikul teel võimule tulla, otsustasid nad selleks jõudu kasutada. Päev enne võimu haaramist Petrogradis ehk 23. oktoobril kell üheksa õhtul hakkasid enamlaste salgad hõivama Tallinnas raudteejaamu ja sideasutusi. Vastupanu neile osutada ei jõutud ning punased tulid Tallinnas võimule. Seejärel said enamlased võimu enda kätte Tartus (25. oktoobril) ja Narvas (26. oktoobril). Novembris loodi Tallinnas üle-Eestimaaline punakaardi keskkomitee. Punakaart jagunes salkadeks, mis said endale nime asukoha järgi. Detsembris 1917 oli Tallinnas punakaardis 2000, Tartus 200 ja Narvas 300 meest. Kui Saksa väed alustasid veebruaris pealetungi Eestile, oli Eesti punakaardis juba 5000 meest. Mehi saadi punakaarti nii vabatahtlike kui ka mobiliseeritute näol. Eesti punakaart osutas 22. ja 23. veebruaril 1918 Haapsalust Tallinna poole liikuvatele Saksa vägedele vastupanu, kuid tulutult, ning kui Saksa väed olid Eesti hõivanud, taganesid Eesti punakaardi võitlussalgad Venemaale või Helsingisse, mis oli sellel ajal Soome punaste käes.

Eesti kütivägede moodustamine

Eestist lahkunud Eesti punakaartlased ja teised eestlastest kommunistid hakkasid Petrogradis kogunema ning seal formeeriti neist Tallinna Eesti kommunistlik üksikpataljon, mis arvati Punaarmee 1. korpuse koosseisu. Algselt kasutati seda üksust valveotstarbel, kuid 1918. aasta mai lõpul saadeti eesti üksus Vene valgete eduka pealetungi tõttu Siberis Uuralisse võitlema valgekaartlastega. Tartust ja Rakverest taganenud üksused ühinesid 1918. aasta mais Tartu-Putilovi partisanisalgaga ning neist sai Tartu-Putilovi pataljon, mis liideti hiljem Jamburgi pataljoniga ja nimetati ümber 5. Tartu-Jamburgi polguks. Augustis reorganiseeriti Tallinna Eesti kommunistlik üksikpataljon 1. Tallinna Eesti Kommunistliku Kütipolgu 1. pataljoniks, mille juurde moodustati Petrogradis ka teine pataljon. Septembris loodi 1. Tallinna kütipolgu juurde 1. Eesti kommunistlik kergesuurtükiväe divisjon. Oktoobris hakati formeerima 2. Viljandi Eesti kommunistliku kütipolku ning novembri lõpus loodi 46. Narva kütipolk, mis moodustati eestlastest, kes olid sinna saadetud kunagisest Narva pataljonist, millest oli nüüd formeeritud 156. kütipolk. 28. novembril 1918 alustas Punaarmee pealetungi Eestile ning 31. detsembril kuulutati kõigil Eesti Töörahva Kommuuni kontrolli all olevatel territooriumidel välja 1894.–1898. aastal sündinud meeste sundmobilisatsioon. 1919. aasta aprillikuuks oli mobilisatsiooniga juurde saadud ligikaudu 2000 meest ja lisaks nendele liitus Eesti kütivägedega ka 2800 vabatahtlikku. Tänu sellele kasvasid Eesti kütiväed diviisi suuruseks ning juba veebruaris 1919 hakati formeerima 1. Eestimaa Kütidiviisi. Pärast Punaarmee lõplikku väljalöömist Eesti aladelt kasutati Eesti kütivägesid veel mõnel Vene kodusõja rindel, kuid 14. märtsil 1920 saadeti Eesti kütidiviis Tartu rahulepingu tingimuste kohaselt laiali ja selles võidelnud mehed suunati teistesse Punaarmee üksustesse.

Lahingud enne Vabadussõda

Nagu juba mainitud, saadeti Tallinna Eesti kommunistlik üksikpataljon 1918. aasta maikuu lõpus idarindele valgekaartlastega võitlema. Pataljon lahkus Petrogradist 31. mail ning jõudis 8. juunil Jekaterinburgi, kust läks 10. juunil edasi Zlatousti-Miassi piirkonda, pidades seal maha peamiselt taandumislahinguid. Pärast 1. Tallinna kütipolgu teise pataljoni loomist augustis ning kergesuurtükiväe divisjoni loomist septembris saadeti mõlemad uued üksused oktoobris 1. pataljoni juurde rindele. Seal osaleti sõjategevuses Šaljai raudteejaama juures kuni 23. novembrini. Seoses Saksamaa lüüasaamisega Esimeses maailmasõjas hakkasid Saksa väed Eestist tasapisi lahkuma ja Punaarmee alustas ettevalmistusi Eestisse tungimiseks. Seetõttu hakati eesti üksusi Eesti piiri lähedusse tagasi tooma.
Lisaks Tallinna kütipolgule võitlesid Punaarmee koosseisus rindel ka Tartu ja Narva üksus. 1918. aasta augustis toimus Jamburgi ümbruses ülestõus punaste vastu, mille Tartu ja Narva kütipolk maha surusid. Augusti lõpus saadeti Tartu ja Narva kütipolk Põhjarindele Arhangelski alla, kus nad pidid Briti-Ameerika vägedega võitlema. Nagu ka Tallinna üksus, toodi ka Tartu ja Narva üksus novembris Eesti piiri äärde tegema ettevalmistusi Eestisse tungimiseks.

Eesti kütiväed Vabadussõjas

28. novembril alustas Punaarmee pealetungi Eestile Narva lahinguga, millest võtsid osa ka Viljandi ja Tartu kütipolk. Punased võitsid selle lahingu ja Narvas kuulutati välja Eesti Töörahva kommuun. Eesti kütipolk osales Eestis toimunud lahingutes kuni 1919. aasta veebruarini, mil Eesti Vabariigi väed olid suurema osa Eestist vabastanud. Märtsi alguses suutsid punased Eesti üksuse tungimise Lätisse seisma panna ja pärast oma vägede ümberkorraldamist hakkasid nad kavandama Eesti vallutamiseks uut rünnakut sedapuhku Lõuna-Eestist. Punaste pealetung aga kukkus läbi ning Eesti rahvavägi asus vastupealetungile, mis aprilli keskpaiku siiski hääbus. Peale seda hakkas Punaarmee valmistama ette uut rünnakut Eesti Vabariigi vastu ja selleks loodi Eesti Punaarmee, mis koosnes nii Eesti kütivägedest kui ka Punaarmee 7. armee Pihkvas olnud üksustest, keda oli kokku umbes 20 000 meest. Pealetung algas aprilli lõpul ja punased jõudsid kuni Võruni. Selsamal ajal alustas Vene valgete Loodearmee pealetungi üle Narva jõe. Punaarmee kaitse Narva rindel oli nõrk ja Punaarmee üksusi saadeti Lõuna-Eestist Loodearmeega võitlema, mis nõrgendas aga Punaarmee positsioone Lõuna-Eestis. Seetõttu kadus paljude Eesti kütivägede meeste usk võitu ning 1. Eesti kütidiviisi 1. polgu 2. pataljon (umbkaudu 700 meest) läks tervenisti üle Eesti Vabariigi poolele. Eesti vabariigi väed murdsid läbi rindelõigus, mille kaitsjad olid üle jooksnud, ja tänu sellele löödi Punaarmee tagasi. Kui Eesti Vabariigi väed olid 1919. aasta suvel punased Kesk-Lätist välja olid löönud, saadeti Eesti kütiväed Daugava jõe joonele, kus nad pidasid kaitselahinguid augustist kuni septembrini.

Eesti kütiväed pärast Vabadussõda

Oktoobris 1919 viidi Eesti kütidiviis Daugavpilsi piirkonnast Lõunarindele Orjoli piirkonda, kuid diviisi ratsapolk suunati takistama Petrogradi poole tungivat Judenitšit ja võitles seal seni, kuni pealetung peatati ja valgekaartlased löödi tagasi, seejärel aga saadeti ratsapolk ülejäänud diviisile järele. Lõunarindel osales kütidiviis 1919. aasta oktoobrist kuni 1920. aasta veebruarini pealetungis Ukraina aladel. 14. märtsil 1920 saadeti Eesti kütidiviis laiali ning selles võidelnud mehed viidi üle teistesse üksustesse.