Follow
- kirikuõpetaja professor dr Traugott Hahn
- ülepreester Nikolai Bežanitski
- piiskop Platon
- ülempreester Mihhail Bleive
- kirikuõpetaja Wilhelm Schwartz
- kooliõpilane Karl Bentsen
- Postimehe kaastööline, taluomanik Friedrich Kärner
- kaupmees Susman Kaplan
- mõisaomanik Konstantin von Knorring
- mõisaomanik Heinrich von Krause
- pottsepp Ado Luik
- lihunik Eugen Massal
- mõisaomanik Herman von Samson-Himmelstjerna
- linnanõunik Gustav Seeland
- valitseja Herbert von Schrenck
- endine linnanõunik Gustav Tensmann
- endine hoovikohtunik ja advokaat Arnold von Tideböhl
- restorani omanik Harry Vogel
- Tichonov
Pilt veretööpaigast Sellises elus oli jõudnud kätte saatuslik öö vastu neljateistkümnendat jaanuari. Öösel kuuldus ruumidesse ägedat kahurimürinat, mida kuulati hinge kinni pidades. Kõigil oli tunne, et lähenevad vabastajad, kuid tume oli ka, mis sünnib vahepeal. Meeleolu oli üldiselt väga rõhutud ja ärev. Hommikul hõikas keegi üle ruumi: ,,Head uut aastat!" (vana kalendri järele). See soov oli küll pentsik sellises õhkkonnas, kuid paljud tõusid siiski asemeil ja soovisid üksteile õnne. Katsuti teada saada ka vahisõdureilt, mis tulemas, kuid need ei õelnud midagi. Mõnedel vangeist olid juba teada nende kohta tehtud surmaotsused, kuid need võtsid asja siiski rahulikult, arvestades surma kui paratamatust. Eriti võiks neist nimetada piiskop Platonit ja õpetaja Hahni. Umbes kella pool 11 ajal käsutati vangid (ainult mehed) koridori ritta ja hakati hüüdma välja üksikuid inimesi. Esimesena läks Platon, külmalt, rahulikult, nagu läheks ta pidama tavalist matusetalitust. Sellele järgnesid teised, arvult kogusummas kaheksateist. Kõigil oli selge, ei neid viidi surma ja järelejäänud oli ainus mõte, kuna tuleb nendeni järg. Oleks tapetud ka kõik, kuid aeg ei lubanud. Isikute väljakutsumine kestis umbes kakskümmend minutit ja siis käsutati kõik ruumidesse tagasi. Pea kostusid hüüded - ,,valged tulevad!" Vaadati välja - vahimehed olid kadunud ja kohalikud inimesed purustasid uksed. Hirmus unenägu oli möödas, inimesed olid vabad. Ja need, kes teinud kaasa selle sündmuse, ei suuda seda unustada kunagi. Minna lahingus surma, kus oled väljas sellel, et kui sa ei tapa, tabab sind teine, on hoopis teine asi, kui oodata surma puurilinnuna. Hirmus oli aga pilt, mis avanes Krediitkassa sügavas keldris. Suures ruumis kaheksateist laipa hunnikus porisel ja verega üleujutatud põrandal. Seintes kuuliaugud, laes ja mujal peaaju pritsmed. Laibad olid purustatud tundmatuseni. Kuidas tapmine õieti toimus, selle kohta lähevad andmed arusaadavail põhjusil lahku. Tapetuist ei pääsenud keegi elusalt, nemad ei saa enam rääkida Ja tapjad viisid kaasa oma õudse saladuse. Tapmisel on tarvitatud püsse, tääke, käsigranaate, kirveid ja haamreid. Võib arvata, et lasti alul kuulidega igat üksikult ja kes siis veel jäid ellu, neid raiuti tääkidega, klopiti kirvestega ja asja kindluse mõttes visati lõpuks mõni käsigranaat ka tagant järele. Suuremaks tegelaseks on olnud siin jõumees Teppan, kes hiljem olevat saanud punaväes surma. Kaastegelasist mõned on kukkunud hiljem meiepoole vangi ja neid pole enam ka elavate kirjas. Laipade virnad Toomemäe anatoomikumis, ei ole kunagi toodud nii suurt hulka laipu korraga anatoomikusse, kui pärast veresauna keldris. Masendav oli seegi pilt siin. Kui keldris äratas tülgastustunnet verega porile sõtkutud muldpõrand, aurava vere ja värske liha pilt, siis siin mõjus ilmne purustamisetöö inimeste kallal. Siin nad lamasid, need süütud inimesed, keda oli tapetud elajalikult. Õpetaja Schwartsil pealuu löödud sisse mingi raske asjaga, preester BIeivel ränk kirvehaav nina kõrval moonutanud näo tundmatuseni, Bežanitski näost jäänud järele ainult verine auk halli habemetutiga lõualuu otsas. Teises seinas eraldi meist, lamasid kolm tundmatut laipa, kellel peajäänuseina ilutsesid keha küljes veel alumised lõualuud ja tükk kuklatagust komi. Sarnaseid purustisi vaadates ei saanud kuidagi jagada kohalikkude ekspertide arvamisi, nagu ei oleks vangide kallal tarvitatud löögiriistu. Igatahes oli tapjail tahe laipu tundmatuks muuta, sest enne mahalaskmist oli lastud vangidel võtta kõik riided, peale aluspesu, seljast.
Laibad ja elusad inimesed jääauku Peale ülaltähendatud veretöö, mis viidi läbi n.ö, väljaspool järjekorda, toimusid veel regulaarsed mahalaskmised pea igal ööl. Selleks oli valitud välja koht Emajõe ääres Turu tänava otsa kohal. Ka siin ei jätnud tapmine oma tooruselt midagi soovida. Öösel korjati surmaminejad kokku, viidi jõe ääre, lasti riietuda lahti ja keda lasti, kes lükati nõndasama jääauku, kust polnud enam pääsu. Kui just tapjail oli tuju, siis piinati vange enne hoolega ja alles siis tehti nende kannatusile lõpp. Nii, näiteks, torgati kaupmees Kaplanil enne silmad peast välja, lõigati nina ära ja alles selle järele tehti talle ots peale Kujuka ja masendava näite sellisest surmaminekust annab ohvitser Orro jutustis, kes haavatuna mahalaskjate käest põgenes ja eluga pääses Tallinna. „See oli 9. jaanuari õhtul, kui mind seitsme kaasvangi hulgas viidi krediitkassast politseivalitsusse. Siia koguti ka teisi vange mujalt, nii et meid lõpuks sai kokku kakskümmend inimest. Kui vangid kohal, astus komissar sisse, kelle jalas nägin minu juurest äravõetud pükse. Keegi Kippasto, kes oli ka vangide hulgas, nuttis kibedalt, miks teda tapetakse, kuid komissar oskas teda rahustada. Sellest juudarahustusest sai mees niivõrt liigutatud, et tänas, pisarad silmis, komissari. Selle järele käsutati meid kahekaupa ritta ja ümbritsetud vähemalt kuuekümnemehelisest väesalgast läks teekond jõe poole. Minu kõrval sammus keegi tundmatu vanaldane mees, huuled surutud kokku, pea maas. Eespool käisid kaks Samsonit, mõlemad lehvivate hõbejuustega, kepi najale toetudes. Siin salgas oli ka kaks kuueteistkümneaastast koolipoissi, vennaksed Ottas’ed, kes mõlemad südantlõhestavalt nutsid. Sõnatult liikus see elav surnuterong edasi. Ei kuuldunud muud, kui kahe vennakese nuttu ja relvade kõlinat.
Turu tänaval, möödudes oma korterist, hüüdis Kippasto õele jumalagajätuks midagi valju häälega. Sõnalausumata löödi ta püssipäraga maha ja vähemalt paarkümmend püssikuuli läbistas ta keha. Laip jäeti siiasamasse tänavale oma korteri ukse ette ... Jõudnud jõe ääre, käsutati riideist lahtivõtma. Viskasin palitu maha ja pead läbistas kiire mõte - edasi läbi väikese vahe, mis oli jäänud sõdurite vahele jõepoolsesse külge. Ees mustendas tumedajääline jõgi, kuhu tormasin üliinimliku pingutusega. Raksusid püssid, vihisesid kuulid. Tundsin, et mu külg lõi kuumaks, kukkusin, tõusin ja jooksin jälle edasi. Järele mulle ei jookstud. Teisel kaldal kuulsin, kuidas raksatas kogupauk. Mõrtsukad olid tei- nud oma töö." ! Kas selline tapmine ja laipade jääauku ajamine ei olnud mitte tunnuseks, et võimumehed isegi ei uskunud oma võimu kestvusse, kuigi nad väliselt näitasid end julgelt. Sest kui oleks jäänud võim püsima, oleks tulnud laibad ometi kevadel matta maha. Võib olla oli see ka kommunistide ühepäeva poliitika, sest neil ei olnud ju tähtis, mis sünnib homme, peaasi, kui tänane päev möödus õnnelikult. Tartu veresauna peategelased, kuulnud eelpool neist metsikuist tapmisist, tahtmatult kerkib keelele küsimus, kes siis olid need, kes lavastasid verise draama? Vastus on lihtne, kuid rabav - need olid meie omad suguvennad eestlased, kuna võõrad sõjaväelased olid ainult otsuste täidesaatjad. Mehed, kes juhtisid asja, on muidugi kadunud silmapiirilt ja järele on jäänud vaid õudsed mälestused ning arhiivides vedelevad dokumendid, nõndapalju kui neid on. Tapmisi korraldas ,,kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komitee", kus eesotsas oli keegi kommunist Kull, kuna abimeestena sekundeerisid Ots ja Otter. Komitee sekretäriks oli kommunist Rätsep. Mis need mehed vangidega tegid, oli tehtud. Enne suuremaid tapmisi oodati juurdlust tegema ka suurkommunisti Vallnerit, kuid see jäi tulemata ja vaevalt oleks olnud sellest ka midagi head. Ülekuulamisel võeti arvesse ikkagi ainult neid ütelusi, mis näitasid ülekuulatavast midagi halba, ja kui neid ütelusi muidu ei saadud kätte, siis pressiti neid välja väevõimuga. Kommunistlik linnavalitsus koosnes kahest osakonnast, kus figureerisid peale ülaltähendatute veel: Klaaser, Vissak, Teiter, Deering, Tiiman, A. Mõtus, Sukin. Siin oleks huvitav märkida, et kommunistidel oli olemas ka põllumajandusline osakond Deeringi juhtimisel. Mis mõttes see ellu kutsuti, jääb arusaamatuks. Sõnakamaid mehi linnavalitsuses oli Teiter, kes avaldas ka ,,Edasis“ sageli kirjutisi. Vähemaist mehist, kes teotsesid täidesaatvas komitees, on Tartus veel mõnedki liikvel ja teotsevad nüüdki ametiühingus kaasa. Tolleaegne kommunistliku ajakirjanikkude liidu organisaator on praegu üsna tuntud noorpoeet (Adams). Teataja : poliitika, kultuuri, ühiskonna- ja noorteprobleemide häälekandja = Estnisk tidning för politik, kultur, samhällsinformation och ungdomsfrågor, 7 aprill 1979