Follow
Kui algas Eestis võõrapäraste perekonnanimede eestistamine, sai ka aktuaalseks Vilbergi nime muutmine. Tallinnas elava dr. Gustav Vilbergi sooviks oli, et kogu Vilbergite sugukond võtaks ühise uue eestipärase perekonnanime. Selleks kogunesid kõik Vilbergid aastal 1935 nelipühi viimasel pühal Kaberneeme koolimajasse, et ühiselt jõuda kokkuleppele uue nime suhtes. Nime muutmise kohta tehti kolm erinevat nime ettepanekut - Vilbas, Villpäe ja Vilbaste. Ühiselt jõuti kokkuleppele, et uueks nimeks võetakse VILBASTE. Ainult kaks isikut Vilbergite sugukonnast säilitasid oma endise perekonnanime Vilberg - Miina Vilberg Leesilt ja Vallentin Vilberg Kaberneemest. Vallentin Vilberg oli alaealine ja ta vanemad olid surnud, siis ei võinud ta seadusekohaselt oma perekonnanime muuta.
Gustav Vilbergi kiri suguvõsa kokku kutsumiseks:
Kallis Vilberg!
Praegu on üldine püüe kogu meie maal eestistada saksapärased liignimed. Meie sugukonnal on saksapärane liignimi, mis ei ole valitud mitte meie suguvõsa esitajate poolt, vaid selle on umbes saja aasta eest meile peale surunud selleaegne Kodasuu ja Rummu mõisaomanik, ilma et oleks ennemini küsinud, kas soovitakse sellist nime või mitte.
Kas meie ei muudaks ka oma saksapärase nime eestikeelseks nimeks? On ju küll õige, et nimi meest ei riku, kui mees nime ei riku. Kuid mispärast peaksime me kandma nime, mis on keeleliselt meile võõras ja mida me ei oska õieti hääldadagi! Nime, mis on meile peale sunnitud ja mille andmisel ei ole meie esiisadelt sugugi nõu küsitud, vaid oma võimuga seda kandma pandud?! Püüame sellest lahti saada ja vahetada selle eestikeelse nimega, mis kõlab meie kõrvale omasemalt kui saksakeelne Vilberg.
Et seda küsimust arutada ühiselt, oleks soovitav, et kõik Vilbergite perekonnaisad ja üksikud hääleõiguslikud perekonnaliikmed kord kokku tuleksid ja ühiselt kaaluksid, millist nime endale valida. Selleks kutsun ma Teid tänavu nelipühi viimaseks pühaks, see on 11. juuniks Kaberneeme, meie suguvõsa esimesse kodukülasse, kus me umbes kell 11 päeval koolimajas seda küsimust ühiselt läbi kaaluksime. Oleme kannud seni ühist perekonna nime, oleme tunnud endid ühise sugukonnana, katsume valida nüüd ka ühise liignime, et me jääksime ikka ühiseks perekonnaks, kus üks liige ei kannaks üht, teine teist liignime, mis killustaks meie perekonda, rikkudes senise ühtluse.
Kuid millist nime valida? Ka selle kohta teen ma ettepaneku. Nime valimistel püütakse selle poole, et nimi ei läheks väga lahku eelmisest nimest, et kõige vähemalt nime algustäht oleks endise nimele sarnane. Meie saaksime õige väikese muudatusega omale uue õigustatud nime. Kodasuu valla magasiraamatust leidsin ma, et umbes 1870. a. ümber on üks meie esiisadest nimetatud Joosep V i l b a s. Nähtavasti on nii kord meie saksakeelset nime juba eestistatud. Vilbas, vilbas inimene on Kaberneeme ja ka Kolga murdes sama, mis kirjakeeles vilgas, vilgas inime. Vilbas oleks ilus nimi, aga seal vaid üks paha viga, - teda on raske käänata, tarvitada, sest teda peab muutma Vilbas, Vilpa, Vilpaga (näit. ma läksin härra Vilpaga). Kas ei ole seepärast parem võtta liignimeks Vilbaste, see on talle anda lõpuks kogu tähendav lõpp - ste ja mille käänamisel ei teki raskusi. Vilbaste on ilus nimi, täiesti eestikeelne ja seda nime võib julgesti kanda iga eestlane. Minu ettepanek on siis: muuta praegune saksakeelne perekonnanimi Vilberg juba tänavu Vabadusepühaks V i l b a s t e ' k s.
Kaberneemes püüan ma peatuda üldse meie perekonna ajalool, puudutades ka Kaberneeme küla ajalugu.
Parimate tervitustega Dr. phil. Gustav Vilberg (Aksli Johani poeg)
Tartus, 19. V 35.