August Kork

• sünd http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1255.1.459:22?80,1387,915,217,0
• https://et.wikipedia.org/wiki/August_Kork August Kork sündis 4 augustil 1887 Aardla külas Klaose talu Vangi popsitares (praegused vene ajalooaliikad annavad sünnikohaks miskipärast Kasepää valda). Esimesed 6 eluaastat elas August maal, Vangil. 1893 kolis pere linna. A. Kork õppis 1898-1904 erinevates Tartu koolides, töötades koolitööst vabal ajal esialgu jooksupoisi, hiljem ärisellina ühes Põhja Liivimaa suuremas õmblusmasinate ja jalgrataste äris.

1905. aastal asus A. Kork kasuisa õhutusel, kes oli ise pikemat ega teeninud 26. Mogiljovi jalaväepolgus, õppima Vilno sõjakooli. 1906. aastal viidi ta tervisehädade tõttu (lühinägelikkus) üle Tšugujevi sõjakooli, mille lõpetas 15. juunil 1908 alamleitnandina (alamporutšik). Teenis 3 aastat nooremohvitserina Daugavpilsis 98. Jurjevi jalaväepolgus, sooritas 1911 katsed ja astus Nikolai sõjaväeakadeemiasse, kus tema kursusekaaslaseks oli leitnant Johan Laidoner.

1914. aastal lõpetas A. Kork sõjaväeakadeemia 1. järgu diplomiga, olles üks neljast eestlasest, kes lõpetasid Akadeemia täieliku 3 aastase kursuse 1 järgu. I Maailmasõjas teenis August Kork erinevate väekoondiste staapides ja oli ka rindel. 1917. aastal lõpetas ta Kiievis lendur-vaatlejate kooli, 1917 ülendati kindralstaabi alampolkovnikuks ja teenis Läänerinde staabis lennuväe käsundusohvitserina.

1918. aasta alguses oli A. Kork Petrogradis. Mõningatel andmetel tahtsid tollased riigimehed teda enne Johan Laidoneri Eesti sõjavägede ülemaks nimetada. Ta olla ka teinud 1918. alguses katset Eestisse tulla, kuid miskipärast jäi asi katki. Internetist võib lugeda, et mingi rumala juhuse tahtel olevat nime Kork asemele nimekirja sattunud nimi Korf. Baltisakslast ei olla tahetud Eestisse lubada ja August Korgil jäi Eestisse tulemata. Teistel andmetel põgenes A. Kork aprillis 1918 Venemaalt ja tuli üle Orša ja Riia kodulinna Tartusse, kuhu asus elama, kui “isik, kes kunagi pole teeninud sõjaväes.” Saksa võimud tahtsid teda aga vangistada ja 1918. aasta suvel põgenes ta Pihkvasse, kus asus teenima Punaarmees – ajaleht “Uus Sõna”. „Postimehest” aga võib lugeda, et Kork püüdis 1918. aasta kevadel saada Eestis tööd vallakirjutaja või vallakooliõpetajana, kuid okupatsioonivõimud ei andnud talle vastavat luba ja ta pidi Venemaale tagasi sõitma.

Oli kuidas selle Eestisse tulekuga oli, fakt on aga see et 14. juunil 1918 astus August Kork Punaarmeesse. Esialgu teenis Pihkvas, kuid peagi määrati Ülevenemaalise peastaabi operatiivosakonda, kus sai osakonna ülemaks. 1918. aasta lõpul võitles A. Kork 9. armee luure- ja operatiivosakonna ülemana Lõuna- ja Kaukaasia rindel. Vahepeal oli puhkenud Eesti Vabadussõda. Eesti punased ninamehed vajasid häid sõjanduse spetsialiste ja 14 detsembril 1918. nimetati A. Kork Eesti Töörahva Kommuuni sõjaväe valitsuse konsultandiks.

Veebruar-juuni 1919 oli August Kork Punase Eesti armee staabiülem. 1919. aasta suvel võttis A. Kork 7. armee juhataja asetäitjana ja lõunagrupi komandörina osa Vene valgete Loodearmee pealetungi tagasilöömisest Petrogradile. Juuli 1919-oktoober 1920 oli ta 15. armee komandör ja 26 oktoober 1920-13 mai 1921 6. armee komandör. August Kork oli lugupeetud ja kindlakäeline komandör. Hea teoreetiline ettevalmistus, rikkalikud I maailmasõja kogemused ja nõudlikkus nii enda, kui teiste vastu tõstsid A. Korgi Punaarmee tuntumate väepealike hulka ja tegid temast valgetele kindralitele ohtliku vastase. Ta näitas ka isiklikku vaprust, kui sai 16 novembril 1920 Krimmis lahingus granaadikilluga käest haavata. Vene kodusõjas sai ta 2 korda Punalipu ordeni ja 1920. autasustati teda „revolutsioonilise relva” kinkimisega. I maailmasõjas oli ta saanud 5 tsaariordenit August Kork lõpetas sisuliselt Vene kodusõja, kui hõivas 6. armee komandörina 1920. aasta novembris Krimmi ja purustas seal olevad kindral Wrangeli väed.

1921-1922. oli A. Kork Harkovi sõjaväeringkonna juhataja ning Ukrainas ja Krimmis asuvate punavägede komandöri abi, 1922-1923 Turkestani rinde juhataja, 1923-1925 Lääne sõjaväeringkonna ülema abi, 1925 Kaukaasia armee komandör, 1926-1927 Lääne sõjaväeringkonna ülem ja 1927-1928 Leningradi sõjaväeringkonna ülema abi. Sõjategevusest võttis A. Kork osa 1922-1923 aastatel, kui Turkestani rinde juhatajana osales basmatšide purustamises Kesk Aasias.

1927. aastal astus A. Kork parteisse. Ta oli hiljem Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige.

1928. aastal puhkes August Korgil konflikt Vorošiloviga, kes Leningradis revideerimissõidul olles laimas mitut endist Korgi võitluskaaslast. Kork astus sõprade kaitseks välja ja Vorošilov kirjutas ettekandes Stalinile, et „Kork on ebalojaalne sm. Stalinile ja tema poliitika vastu”, mille tagajärjel A. Kork vabastati Leningradi sõjaväeringkonna ülema kohalt. Seekord pääses meie loo kangelane mahalaskmisest. Selle asemel suunati ta Saksamaale NSVL sõjaväeatašeeks, ehk sisuliselt alandati kindrali kohalt polkovniku kohale. Varsti õnnestus tal Vorosiloviga ära leppida ja 1929. aasta sügisel oli ta juba Punaarmee varustusvalitsuse ülem ning 1929-1935 Moskva sõjaväeringkonna ülem. 1935-1937 oli A. Kork Punaarmee Kõrgema Sõjanõukogu liige. 20 novembril 1935 omistati talle II järgu armeekomandöri auaste. Moskva sõjaväeringkonna ülema ametikoht oli kõikide punase Venemaa kõrgete sõjameeste unistus. A. Kork korraldas ja viis läbi Moskvas Punasel väljakul toimunud paraade ja suhtles NSVL võimuladvikuga. Ta sai koguni sugulaseks „suure isakese” endaga.

Loeme ajalehest: “Uus Sõna” nr 187 – 15 august 1935.

“Kindral Kork Stalini väimeheks.

21 aastane Rahel lahutas ennast Saksa kommunistist Heinz Neumannist “äravõitmata antipaatia” tõttu ja abiellus eestlasest sõjaväelasega. London – 14 august, “Daily Express” teatab Varssavist, et Rahel Dzugašvili abiellus hiljuti kindral Korgiga, Stalini isikliku sõbra ja Moskva garnisoni komandandiga. Näib, et sugulussidemete sõlmimine Staliniga aitab kindlustada Korgil edaspidist karjääri.” Võib olla nägid teised punakindralid temas suurt konkurenti, või oli asi milleski muus, aga intriigide tõttu vabastati A. Kork 1935 lõpus ametist ja nimetati Frunze nimelise Sõjaväeakadeemia ülemaks. 1937. suvel kavatseti teda nimetada Kiievi sõjaväeringkonna ülemaks. 12 mail 1937. August Kork aga arreteeriti. Kohtuprotsess toimus 9- 11 juunil 1937. Korgi kaassüüdlased olid marssal Tuhhatševski ja armeekomandörid Jakir, Eidemanis, Uborevicius, Feldman, Primakov ja Putna, seega 2 leedulast, 2 juuti, eestlane, lätlane, ukrainlane ja venelane. Kindraleid süüdistati riigireetmises. Loeme ajalehest:„Juurdlusmaterjalidega on kindlaks tehtud kaebealuste ja ka enesetapmise teel elust lahkunud Gamarniku riigivastased sidemed ühe NSVL mittesõbraliku välisriigi juhtivate sõjaväeliste ringkondadega. Olles selle riigi sõjaväeluure teenistuses, muretsesid kaebealused selle riigi luurele teateid Punaaremee seisukorrast, arendasid kahjuritegevust Punaarmee nõrgendamiseks ja püüdsid NSVL – dule sõjalise kallaletungi korral ette valmistada Punaarmee lüüasaamist. Ka oli nende eesmärgiks aidata kaasa mõisnike ja kapitalistide võimu uuesti jaluleseadmisel NSVL- dus. Kõik kaebealused on tunnistanud ennast täielikult süüdi kõikides nende vastu tõstatatud süüdistustes.” August Kork ise pidi tegema ei vähem ega rohkem, kui „ kiire löögiga vallutama Moskva.” Kohtuotsus tehti teatavaks 11 juunil 1937. Kõik kohtualused mõisteti surma mahalaskmise läbi ning neilt võeti eelnevalt sõjaväelised aukraadid. Otsus viidi kohe ka täide. Järgmise päeva “Pravda” kirjutas: „8 spiooni on hävitatud, koertele koerte surm.” Vahest on õpetlik teada, et süüalustele surmaotsuse välja kuulutanud ülemkohtu liikmed – Ullrich, Alksnis, Blücher, Sapoznikov, Belov, Dõbenko, Kaširin ja Gorjatšov, läksid kõik peale Sapoznikovi, üsna varsti eelmisele seltskonnale järele. Päris mitmes sõjaajalugu puudutavas raamatus on kirjas, et sõjapealike mahalaskmise põhjuseks oli Hitleri luureorganisatsiooni Abwehr meeste poolt Punaarmee juhtkonna kohta koostatud nn „punane toimik.” Selle järgi kavatsesid punakindralid tappa Stalini ja võimu võtta. Toimik sokutati läbi Tšehhoslovakkia Stalini kätte ja kindralite saatus oli otsustatud. Seeläbi kõrvaldasid sakslased isakese Stalini kätega enne sõja algust Punaarmee kõrgema juhtkonna. Saatuse kavalate keerdkäikide tõttu langes valesüüdistuse ohvriks ka Haaslaval sündinud August Kork. 31 jaanuaril 1957 August Kork rehabiliteeriti ja praeguses Venemaa ajalookirjanduses peetakse teda andekaks väejuhiks. Peale sõda kandis nime „August Kork“ NSVL suur külmutus-kalalaev. Sillaotsa 8 klassilises koolis tegutses pikka aega „August Korgi nimeline pioneerimalev“. Talle püstitati mälestusmärgid Tartus ja Aardla külas Vangil. August Korgi elust ja tegemistest võib lugeda raamatutest: „Armeekomandör August Kork.” Tallinn, 1962 ja Jakov Gorelik „Revolutsiooni sõdur August Kork” Tallinn, 1986.

Raamat "Põhjakotkad" lk. 39-40.

Raamat "Kes on kes Eesti lennunduses" (fotoga) - lk. 80.

Foto - https://www.muis.ee/museaalview/3211052

http://www.findagrave.com/cgi-bin/fg.cgi?page=gr&GSln=kork&GSbyrel=...

Википедия
А́вгуст Ива́нович Корк (традиционное написание; также — А́угуст Я́анович Корк, эст. August Kork; 22 июля [3 августа] 1887, деревня Аардла (эст.)рус., Дерптский уезд, Лифляндская губерния, Российская империя — 12 июня 1937, Москва, РСФСР, СССР) — советский военачальник, командующий армиями в период Гражданской войны, командарм 2-го ранга (20.11.1935). Начальник Военной академии РККА им. М. В. Фрунзе, член ЦИК СССР. Расстрелян по «делу Тухачевского». Посмертно реабилитирован в 1957 году

---

Август Иванович Корк Родился в 1887 г., Лифляндская губ., Юрьевский уезд, Казепеская вол., д. Ардалан; член ВКП(б) в 1927-1937; нач. Военной академии им. Фрунзе, командарм 2-го ранга. Проживал: г. Москва, ул. Серафимовича, д. 2, кв. 389. (Командовал войсками ЛВО в 1927-1928 гг. ).

Арестован в мае 1937 г.

Приговорен: специальное судебное присутствие Верховного суда СССР 11 июня 1937 г., обв.: приговорен за "участие в военном заговоре в Красной армии и подготовке свержения Советской власти путем вооруженного восстания и поражения СССР в будущей войне".

Приговор: ВМН. Расстрелян 12 июня 1937 г. Место захоронения - Москва, Донское кладбище.

~ Источник: Ленинградский мартиролог: 1937-1938

~ Жертвы политического террора в СССР, 4-ое издание

---

Август Иванович Корк Родился 22.07.1887, Эстляндской губ.; эстонец; образование высшее; член ВКП(б); начальник Военной академии РККА им.Фрунзе, командарм 2-го ранга.. Проживал: Москва, ул.Серафимовича, д.2 (Дом правительства), кв.389..

Арестован 12 мая 1937 г.

Приговорен: Специальным судебным присутствием Верховного суда СССР 11 июня 1937 г., обв.: участии в военном заговоре в Красной Армии и в подготовке свержения советской власти путем вооруженного восстания и поражения СССР в будущей войне..

Расстрелян 12 июня 1937 г. Место захоронения - место захоронения - Москва, Донское кладбище. Реабилитирован 31 января 1957 г. ВКВС СССР

~ Источник: Москва, расстрельные списки - Донской крематорий

~ Жертвы политического террора в СССР, 4-ое издание

---