Jüri Tiits

Jüri Tiits oppis kohalikus vallakoolis, siis Kastis Vaheri juures. 1885. aastal astus Kuuda Seminari, mis likvideeriti ning Jüri laks end taiendama vene keeles Harjumaale Habaja-Aksi kooli. Parast Aksi kooli sooritas Tallinnas Gorodskoi koolis eksameid ja siis vottis yks talv vene keele tunde. 1889. aasta sygisel hakkas Hageri Maidlasse kooliopetajaks ja taitis ka vallakirjutaja kohuseid. Koolitoos oli agar, kuna oli parinud oma isalt hea muusikaande, asutas laulukoori ja juhatas seda.

1991. aastal siirdus Jüri Venemaale, tutvus Tsarskoje-Seloga. Raha loppedes laks toole Polovskisse sakslasest aia-aripidaja juurde. Peaadnikuks oli Schwarts, kellelt Jüri hoolsa opilasena palju oppis. Ta oli veel peale selle osav ja tookas. Siis oli Jüri Smolenski kubermangus suures moisas ylemaedniku See valetas harrale ja Jüri ütles end paevapealt ametist lahti ja soitis Moskvasse, otsis teenistust aiaarides, aga ei leidnud. Raha sai otsa, saatis isale Eestisse kirja ning isalt tuli 30 rubla tingimusega, et soidaks koju. Siis oli Hageri Kurtnas kooliopetaja, siis oppis aasta viinameistriks, see toogi loppes. Seejarel oli plaanis maalritood oppida, aga see jai katki.

Sel ajal oli vend Juhan Kaius kooliopetajaks ja nelipyhi ajal laks Jüri venda vaatama, kes podes kroonilist peahaigust. Peale pühi vend suri, maha jai lesk kolme lapsega. Lesk palus Jüri suveks pollutoodele abiks jaada. Jüri jai ja 1895. aasta sygisel hakkas Kaiu kooli juhatajaks. Kooli juurde kuulus 32 tiinu maad. Kaius kootas Jüri 18 aastat. Tegi pollutood, opetas lapsi, tegi seltsitood, juhatas laulukoori.

Kohe alguses vottis endale majaluku, Horeda moisa aidamehe tytre Leena Trinkman (1877). Hakkas majanduslikult kosuma, lapsi kogus 5 poissi ja 1 tytar. Siis laks tervis halvaks, podes maohaigust, isegi verd tuli. Arstid keelasid tootegemise.

Kevadel 1923 kolis Tallinna, vottis Parnu maantee 33 talurahvapoe rendile. Esialgu polnud kundesid, hiljem kogunes nii palju, et vahel polnud ruumi koiki mahutada.

Tuli Suur Maailmasoda, mis mojus kaupluse pidamisele halvasti - venelased, sakslased ryystasid poed tuhjaks. Pere vajas toitu, lapsed koolitamist.

1919. aastal asutasid Marjamaa mehed Vanakortsi Yhispoe ja kutsusid Jüri arijuhiks. Yhistus esines nappamisi ja vargusi ja Jüri pani selle ameti maha.

Laanemavalitsus kuulutas Pastika veski ja Töngi telliskivitehase. Jüri vottis Töngi tehase, kus oli maad 36 ha.

Esimesel aastal kylvas otra, mani maha kartuleid, juurvilja. See kordus kolm aastat. Siis hakkas polde kraavima, nii jaid kevadel ara suured veeuputused, kuid kuiva suve tottu oli savine maa kova kui kivi. Kogu aeg oli rahapuudus. Tihti oli olukord selline, et ei saanud toolistele palka maksta.

1929 - 30 aastal oli suur kriis, telliseid osteti vahe ja lopuks jai Jüri ise haigeks. Terve talve lamas voodis, asjaajamine jai poeg Otto kaela, kes oli nii vahva, et vedas end panga abil valja.

1933. aastal onnestus solmida riigiga ostu - myygi leping, siis hakkas asi liikuma. Poeg Ottol laks korda volad kohalikust yhispangast Pikaajalisse panka yle kanda, mille jarel laks kergemaks. Parema maaharimise tulemusel hakkasid pollud saaki kandma ja loomade hinnad tousid. Elu laks lahedamaks.

Jüri tervis ei olnud 1930. aasta raske haiguse jarel enam kohane polutoole ning 1934. aastal hakkas tegelema aiandusega. Ta hakkas liiva aukudest joe kaldale mulda vedama, sest savises maas ei tahtnud ykski taim idaneda ega kasvada.

1935. aastal istutas esimesed puud - poosad. Talvel uuris hoolega aianduse ja mesinduse kasiraamatuid. Too oli rank, eriti mullavedu puukooli jaoks ja viljapuaeda. Algul vedas igal kevadel 300 ja rohkem koormat mulda. Koik sordipuud ja poosad tellis Tartust Daugeli kaest.

Esimene onnetus tuli janeste naol - yhel kevad-talvisel paeval valja minnes - puukool valgendas. Janesed olid korge lume tottu yle vorgu hypanud. Jüri tostis aia korgemaks ja kaotas teise aasta.

Ostjad olid Jüri puude ja poosastega rahul. Ta sai puukooli pealt isegi 3 auhinda. Iluaeda kaisid imetlemas ekskursioonid.

1939 - 41 aastate pakased panid toime teise havitustoo. Jüri alustas uuesti.

Siis tuli soda, inimestel oli muid muresid ning viljapuude seemneid ja aluseid osteti vahe. See aeg paiskas koik segamini, kiruti, hoigati ikka selle viiuli jargi, mis ette seati.

Vahepeal olid lapsed laiali valgunud. Vanem poeg, kes oli Eesti ajal prokuroriks olnud Narvas, pages.

Tytar oli kaua aastaid olnud Haimres opetajaks. Abielludes sai karja lapsi keda pidi pohiliselt ise kantseldama, sest mees tootas algul Tallinnas, hiljem Haimres oe talus.

Eedi oppis paevapiltnikuks, tootas Lihulas, peale venelaste tulekut pendeldas Tallinna ja maa vahel, tootas vaikselt, et nalga eemale peletada.

Oskar oppis juutide juures sukatreialiks, oli Rannaniidus meistriks, oli tulnud oht sahker - mahkeriks.

Paul oppis tisleriks. 1941. aastal mobiliseeriti ta Punaarmeesse, vottis osa Kuramaa lahingust, kus 200 eestipoiste grupist jai ellu 8 Eesti poissi, ka Paulil vedas seal.

Poeg Otto oli kodus Sulul Tongi talus peremeheks. Oli tookas ja hoolas pollumees, puudust polnud naha. Tal oli tubli turd naine, kes tegi tood kolme eest. Kahju, et ise jai lastetuks, puudus kohaparija.

Memmekene (Leena Trinkman) oli ka veel paris tragi, kais toea ja köögi vahet, keetis, kypsetas, pesi, ombles, pesi, noelus, kudus.

Jüri ise ei olnud samuti laiskvorst, talvel parandas hobuseriistu, meisterdas puidust puulusikaid ja nousid. Kevadel, suvel ja sygisel tootas aias, parandas saapaid, lohkus puid, tassis neid memmele tuppa, nii paev - paeva jarel. Koht oli tais, tervis polnud ka mitte paris halb olnud, nagu vanainimesel ikka. Nurisemiseks polnud pohjust.

Kirjutatud 1945 - 1946. aastatel. (Jüri Tiitsu enda poolt)

1949. aasta algul Jüri kylmetas, jai haigeks (arvatavasti oli kopsupoletik) ja suri 30. aprillil 1949. aastal 80-aastasena. Ta on maetud Marjamaa surnuaeda. Leena Tiits suri 1953. aastal detsembri algpaevadel 76-aastasena ja on maetud abikaasa korvale Marjamaa surnuaeda.

Ingrid Haljaste lugu...

Jyri Tiits on parit Jalapere talust, kus oli 7 ode ja 5 vena. Praegu elavad seal Sukkmitid.

Jyri Tiits rajas Tongis aiad, mesila, puukooli, ouna-, marja- ja iluaia, mida kaisid vaatamas ka ekskursioonid.

Algaastail Tongis olles kais Jyri ohtuti Kastis laulkoori ja orkestrit juhatamas. Pani oma lapsed koik pilli mangima.

1947. aasta laulupeol oli Jyri Tiits aukylalisena istumas esireas, mark rinnas, jalutuskepp korval ja kaabu polvedel. (Seda on naidatud ka dokumentaalfilmis.)

Jyri Tiits armastas lapselapsi, vottis neid polvele ja hellitas. Sealt lahkujale andis alati lillekimbu kaasa.

Leena Tiits oli vaiksem, tookas. Lastelastele oli suureks syndmuseks, kui ta igal sygisel kaheks nadalaks Haimresse tuli suure koti kinnastte ja sokkidega, alati seljas must mantel ja peas valge pitsratik. Vanaema opetas mulle kindakudumist.

Suur syndmus oli, kui Haimrest sai hobusega Tonki soidetud, lapsed mangiseid joe aares ja vanaema tegi tikrisuppi.

Peale vanaisa ja vanaema surma tahistati Elli synnipaeva, jaanipaeva ajal. Oli olut tehtud. Oli kylamehi. Kuid sai ka linnast maale autoga soidetud. Syya, juua oli palju, pillid mangisid, oli jaanituli ja oli lobus sugulaste kokkutulek maal, ilusas kohas.

Tongis, Ellil-Otil lapsi polnud, kuid laste kilkeid oli iga suvel ouedel kuulda. Ja kui Elli ja Ott vanaks said, roomustasid, kui meie, "lapsed", neid vaatamas kaisime.

See Sulu oli meile, lastele, ilus muinasjutt ja malestus.