Johannes Gabriel Granö

http://www.blf.fi/artikel.php?id=5417

• http://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Gabriel_Gran%C3%B6
• http://fi.wikipedia.org/wiki/J._G._Gran%C3%B6
• http://sv.wikipedia.org/wiki/Johannes_Gabriel_Gran%C3%B6

Alatornio > rippikirja, 1891-1900 > 298: Pirkkiö n:o 17 Parasniemi http://www.sukuhistoria.fi/sshy/sivut/jasenille/paikat.php?bid=5622...

Elukäik: Johannes Gabriel Granö sündis 14. märtsil 1882 Lapuas Lõuna-Soomes kirikuõpetaja pojana. Ta lõpetas aastal 1900 Oulu lütseumi ja 1906 Helsingi ülikooli filosoofiakandidaadi kraadiga, 1911. aastal sai Helsingi ülikoolist litsensiaadi ja doktorikraadi. Kuni 1919. aastani oli ta Helsingi ülikooli õppejõud, 1919-23 Tartu ülikooli esimene geograafiaprofessor. Ta rajas ülikooli juurde geograafiakabineti. Samuti oli ta 1920. aastast kuni Eestist lahkumiseni EKSi kodu-uurimise toimkonna esimene esimees. 1922. aastal ajakirjas Loodus ilmunud Granö artikkel "Eesti maastikulised üksused" on esimene teaduslik Eesti maastikukäsitlus. Pärast Tartust lahkumist oli ta taas Helsingi ülikooli professor kuni 1950. aastani. Vahepealsetel aastatel 1926-45 ka Turu ülikooli professor ja 1932-34 ühtlasi rektor, aastatel 1945-55 kantsler, Soome Teaduste Akadeemia liige. Johannes Gabriel Granö suri 23 veebruaril 1956 Helsingis.

Teadustegevus: Johannes Gabriel Granö alustas üliõpilasena uurimisreise. Esmalt uuris ta Siberis asuvaid Soome asundusi, lähtudest Omskist, kus sel ajal töötas tema isa. Reisil Mongooliasse keskendus ta arheoloogiliste mälestiste uurimisele. Reisidel Kaug-Itta, Jaapanisse, Krimmi, Kaukaasiasse, Kasahstani steppidesse ja Altaisse aastatel 1911-16 uuris ta kvaternaarset jäätumist, geomorfoloogiat ja maastikke. Granö oli soome-eesti geograafilise koolkonna rajaja, maastikuteaduse esmaarendaja Eestis. Maastikulise rajoneerimise printsiibid töötas ta välja just Tartu perioodil. Hiljem täiustas ja täpsustas neid ka Soomes. Tema 1922. aastal koostatud maastikulise rajoneerimise skeem oli puhtmorfoloogiline. Selles ei olnud arvestatud maastike geneesi ja arengu seaduspärasusi. Oma hilisemas töös pidas Granö vajalikuks maastikuteaduses geneetilise printsiibi rakendamist, kuigi mitte esmajärgulisena. Granö oli Tartu Ülikooli teadusliku häälekandja "Toimetised" esimene toimetaja. Selles avaldati õppejõudude uurimusi, mis võimaldas siinse teaduse arengut tutvustada ka väljaspool. Samuti asutas ta Tartu Ülikoolis geograafia kabineti, mis äratas oma sisustuse poolest huvi isegi väljapool Eestit. Ta oli ka eestlaste kodu-uurimisele virgutaja, seades kodu-uurimise toimkonna ülesandeks maakonda majanduslikult ja ajalooliselt kirjeldava koguteose väljaandmise. Tartu Ülikooli ja Turu Ülikooli audoktor, paljude teadusseltside auliige.

Teosed: Geograafia kui teadus ja ülikooli aine. Tartu, 1920. Eesti maastikulised üksused. - Loodus, 1922. 2, 4, 5. Maastikuteaduse ülesanded ja maastiku vormide süsteem. - Loodus, 1924. 4 - 5. Die Forschungsgegenstände der Geographie. - Acta Geographica, 1927. 2. Die geographische Gebiete Finnlands. - Fennia, 1931. 3. Mongolische Landschaften und Örtlichkeiten. - Acta Geographica, 1941. 2.

Temast: ETBL Kildema, K. J. G. Granö maastikuteaduslikust pärandist. - Eesti Loodus,1972, 5. Kurs, O. Johannes Gabriel Granö. - Maateadusest Eestis. Geograafiast ja geograafidest 20. sajandil. Tartu, 2007. Lk. 28 - 49. Mereste, U. Johannes Gabriel Granö ja teoreetiline geograafia. - Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat, 1989. 23, lk. 115 - 128. Paatsi, V. J. G. Granö Tartu Ülikoolis. - Eesti Loodus, 1982. 6, lk. 357 - 362. Ristkok, A. J. G. Granö pärand tänapäeva pilguga - Eesti Loodus, 1982, 6. lk. 365 - 369. Tammekann, A. Prof. J. G. Granö 50. aastane. - Loodusevaatleja, 1932. 2.

---

Johannes Gabriel (Kaapo) Granö (14. maaliskuuta 1882 Lapua – 23. helmikuuta 1956 Helsinki) oli suomalainen maantieteilijä, joka kehitti erityisesti maisemamaantiedettä ja maantieteen metodologiaa. Granö toimi Turun yliopiston rehtorina (1932–1934) ja kanslerina (1945–1955). Lisäksi hän oli merkittävästi vaikuttamassa erityisesti Tarton ja Turun yliopistojen maantieteen laitosten perustamiseen.

Granö teki monia tutkimusmatkoja Mongoliaan ja Altaivuoristoon. Ensimmäiset matkansa hän teki jo opiskeluaikoinaan isänsä Johannes Granön kanssa, joka toimi Siperian suomalaisena pappina. Tämän jälkeen Granö teki useita tutkimusmatkoja vuosina 1906–1916 ja teki niiden pohjalta laajoja geomorfologisia tutkimuksia: hän muun muassa päätteli Altaivuoriston olleen mannerjäätikön peitossa. Hän julkaisi matkakirjan Altai (1919–1921), josta otettiin uusintapainos 1993 ja joka käännettiin 2000-luvulla myös venäjäksi. Granön matkoillaan ottamat valokuvat ovat herättäneet uudestaan huomiota 2000-luvulla.

Granö toimi maantieteen professorina Tarton, Turun ja Helsingin yliopistoissa. Hän vaikutti yliopistomaantieteen syntyyn ja kehittymiseen Virossa. Turussa hän osallistui myös yliopistohallintoon, kun Turun yliopisto oli 1920–1930-luvuilla vaarassa tulla lakkautetuksi yliopiston kanslerin E. N. Setälän suunnitelmien takia. Granön tunnetuin tutkimustyö Altai-tutkimusten jälkeen suuntautui maisemamaantieteeseen ja maantieteen metodologiaan, joista hän esitti näkemyksenä pääteoksessaan Puhdas maantiede (1929). Myös se on viime vuosikymmeninä saanut uudestaan huomiota ja ilmestyi englanniksi käännettynä vuonna 1997.