Eestlased teises maailmasõjas Omakaitses

Selle projekti eesmärk on võtta arvele kõik eestlased, kes olid teises maailmasõjas omakaitses. Kui Saksa väed hakkasid 1941. aasta suvel Eestisse jõudma, moodustasid kohalikud metsavennad omakaitseüksusi, et enne sakslaste saabumist punased Eestist välja tõrjuda ning võim enda kätte võtta, mis neil ka paljudes Lõuna-Eesti piirkondades õnnestus. Koohale jõudnud sakslased otsustasid 1941. aasta 29. juulil need omakaitseüksused laiali saata. Sakslastel oli aga vaja mehi, kes nende tagalat julgestaks, ja seetõttu kutsuti omakaitseüksused juba 2. augustil uuesti kokku. Kui sakslased olid pannud ametisse Eesti Omavalitsuse, mille ülesanne oli teostada tsiviilvalitsemist Eesti Vabariigis valitsenud seaduste alusel, allutati selle juhtimisele ka Omakaitse. Omakaitse oli vabatahtlik organisatsioon, kuhu kuulus umbes 40 000 meest. Alates 1943. aasta oktoobrist muutus omakaitsesse kuulumine kohustuslikuks kõigile 17–45 aastastele meestele ning järgmise aasta jaanuarist kuni 60 aastastele meestele, keda ei oldud üldmobilisatsiooniga Saksa sõjaväkke võetud. Omakaitseüksused jagunesid korrapolitsei üksusteks ja kasarmeeritud üksusteks. Korrapolitsei ülesanne oli sisejulgeoleku tagamine, kasarmeeritud üksuste ülesanne aga tagalakaitse korraldamine. Kui sõda jõudis uuesti Eesti aladele, loodi Omakaitse üksustest ka ligikaudu 1000-mehelisi lahingupataljone, mille ülesanne oli võidelda pealetungiva Punaarmee vastu. Pärast Eesti okupeerimist Punaarmee poolt lõpetas Omakaitse küll tegevuse, kuid paljud selle liikmed jätkasid võitlust Nõukogude võimu vastu metsavendadena.