This is a research repo and workshop pertaining to the Estonian Swedish lineages and families containing Pöhl's, a.k.a. Poel, Poell, Poëll, Pöel, Pöell, Põell. The simple objective is to indulge in, translate and disseminate interesting parts of the paper trail — essentially attempting to lower the language barriers for family contemporaries and increasing the availability of our “stuff”.

– Feel free to contribute knowledge, ask questions, be critical, share what you know, post stories, materials or anything you might feel would be valuable or relevant for the topic at hand.

• poëll.com
• twitter.com/poellgenealogy  

⁂=

Onomastics

Once upon a time, anno 1835 to be exact, the original form — Poell — started its onomastic journey when adopted by a family in a small farmhouse, in a small village, in a small country, on the eastern edges of Europe — when Estonian peasants and farmers were given family names.

Poell was initially registered at the Taebla manor, Lääne-Nigula Parish in Estonia, a.k.a. Taibel, Kirchspiel Poenal in Wiek. The official sequence number given was 91 and the normalized form is Põll. After its first debut, the name was written as Poel in the following censuses while later parish registers used Pöell. The form Poëll premiered as late as in 1963. When it comes to the form Pöhl, it’s probably a construction. Some speculation hint at derivatives and influences from personal names such as 'Påvel' and point out that members of the older generations in the Noarootsi areas during the 1920s in Estonia still insisted on pronouncing it as 'Po'el'.

In short, the various forms and transformations have proven as numerous and creative as the interpretations over time. Of course, none of this can with any certainty tell us about why the name was adopted in the first place. So, it remains a mystery! Great stuff, basically.

In a wider perspective, hundreds of variants of the name Pohl derive from the Latin 'Paulus' , meaning small, humble. It has found extensive use throughout the Christian world and even predates it, being thought to be of Roman origins. Examples are Paul, Paule and Pawle in the UK, Paolo and Paulo (Spain, Portugal), Pauli and Polo (Italy), Palle (Germany), Pabel (Czech) and Pal (Hungary), to all the patronymic and diminutive forms such as Paulson, Pauly, Paolozzi, Pavek etc.

------------------------------

References

• Humanities, s.v. “Ivar H. Poëll.” Acta Academiae Aboensis, Vol. 29-30, 1965, Åbo Akademi University
• Onomastika, s.v. “Poell.” Estonian Historical Archives, National Archives of Estonia, Tartu
• Taebla manor family name register, p. 114

⁂=

Translation of “Pöhl’i suguwõsa”

Compiled by E. J. Dahl, April 4, 1939 in Tartu, Estonia

The rather old Swedish settlements, probably descending from the 13th century¹, rolling along the Estonian islands and shores did once cover major parts of the Estonian coastline—stretching from Virumaa, contemporary Altja², reaching Saastna at the Matsal gulf³, perhaps even Kihnu island and Pärnu bay⁴—but they have since retreated with the tides of time, parrying the shifting Estonian cultural currents, or while embracing the same. In tandem, the Swedish influences have undoubtedly managed to impact Estonian developments along their way, leaving both stronger and lesser marks in its wake.

Today, the Swedish settlements find retreat in Western Estonia, in the surroundings of Haapsalu, where the inhabitants on Vormsi and the Noarootsi peninsula are still trying to maintain a Swedish character.

Swedish individuals who have excelled during the young Estonian independence period are few and far between. One of the most notable is the cultural personality Hans Pöhl. The family investigation that follows does therefore represent one of the threads in the evolution of a Swedish culture in Estonia and its tenacious struggle for existence.

Pöhl’s family stems from Noarootsi. Beginning in 1706, the family history is clearly traceable in Dirslätt, Aulepa village. In those days, Hans Pöhl's ancestors of seven generations past lived there. The family cradle has most likely been located there even before that, however, the answer to that question still remains open since the efforts made to date cannot make the determination with absolute certainty—due to regular inaccuracies of early church records in combination with a missing matricula baptizatorum and copulatorum. Thus, the research covering earlier intervals are mainly supported through sources of secondary nature, leaving room for optional and complementary interpretations, primarily when it comes to potential migration into the area by the ancestors prior to the seventh generation. However, considering the congruence of facts based on place names, given names, historical events as well as the methods used in bookkeeping, etc., the accumulated knowledge lends confidence to the evaluation of the data regarding even older generations, presented below, as being the actual direct ancestors. Overcoming some of the hypothetical fog mentioned earlier, the lengthier perspective then offers an overview stretching 13, or even 14 generations, which again is, of course, rather sketchy at certain spots.

Dirslätt is mentioned in early sources as a village, covering an area of 6 hides (Swedish: hake, Estonian: adramaa), with a Swedish populace. In the Haapsalu landbook anno 1597–1598, we are presented with an index, comprising the basis for the local farmers taxation duties⁵:

[%E2%80%A6] to be continued

⁂=

Transcription of “Pöhl’i suguwõsa”

Compiled by E. J. Dahl, 1939-04-03 in Tartu, Estonia

Eesti ranniku- ja saartejoone üsna vana, arvatavasti 13. sajandist põlvnev¹ rootsise asustuse palistus, mis omal ajal haaranud suurema osa Eesti rannikuala, ulatudes Virumaalt, praegusest Altjast² kuni Matsalu lahe piirkonda Saastnani³ või koguni Kihnu saareni Pärnu lahes⁴, on ajaloo vältel “ärakulunud”, taandudes pääletungiva eestluse eest või sellega segunedes. Kindlasti on sellejuures rootslus Eesti arengut ajalo vältel tublisti mõjustanud ja mõnelegi kujunevale nähtele oma tugevama või nõrgema pitsati vajutanud.

Tänaseks on Eestimaa rootslasaustusala taandunud lääne-Eesti, Haapsalu ümbrusse, kus ka Vormsi saar ja Noarootsi poolsaar oma rootsise iseloomu veel enam-vähem säilitanud on.

Rootslasist tegelasi, kes Eesti noore iseseisvusaja jooksul kuigivõrd välja paistnud, ei ole palju. Tähelepandevam neist on kultuuritegelane Hans Pöhl. Tema siinjälgitav suguvõsa-uurimus on nii siis üks niit Eestimaa rootsluse arengus, selle sitkes olemasoluvõitluses.

Pöhl’i perkond võrsub Noarootsist. 1706. aastast alates on perekonna-ajalugu selgesti jälgitav Dirslett’is, Aulepa külas. Tol ajal on sääl elanud Hans Pöhl’I esiisa seitsmendas põlves. Kas perekonna häll ka enne seda oli samas, see on küll ilmselt tõenäoline, on aga küsimus, millele kõigist pingutustest hoolimata ei ole võimalik vastata absoluutse kindlusega, ja seda varasemate kirikuraamatute sissekannete ebatäpsuse ja ühe abiellumis- ja ühe sünnikande puudumise tõttu. Nii toetub uurimus ses osas enam sekundaarse väärtusega materjalile, mille tõttu jääb siin ruumi ka teisteks võimalusteks, peamiselt, et esiisa seitsmendas põlves võis olla sinna teisalt sisse rännanud. Siiski kõiki asjaolusid, nagu isiku- ja talunimede ühtimist, kirikuraamatu sissekandeviisi, ajaloolisi momente jne. Arvesse võttes võib siiski kõige tõenäolisusega ka vanemate põlvede kohta siin allpool esitatud andmed tõelise otseliinina võtta, kuigi siin varasemas osas teatava oletusliku elemendiga kui paratamatustega leppida tuleb. Siis aga avaneb meile pilt üle 13, või koguni 14 põlve, kuigi see kohati on õige lünklik.

Dirslett'i küla figureerib juba vanemast ajast 6-adramaa suuruse külana, rootslastest koosneva elanikkonnaga. Aastast 1597/8 leiame sele kohta järgmise märkuse ühes talunikkude ja nende koormiste loeteluga Haapsalu lääni vakuraamatus⁵:

——————————————————————————————————

“Aff Ållder haffver warit uthi Diersletz by — 6 Hakar. Therutaff Besittne desse efterfölliende Bönnder, N:

• Rassmus Falentinsson — ½ Hake
  
• Bertil Jörensson — 9 al-n
  
• Simon Pederssonn — 15 al-n
  
• Hanns Mattzssonn — 10 al-n
  
• Orbann Jörnessonn — 8 al-n
  
• Ambros Eest — 6 al-n
  

------------------------------

• Summa Hakabönnder — 6 på 2½ Hake.
  

Ränntan Uthann hufwudskatten dess effterfölliennde Partzeler, N:

• Aff Busk Tyenndenn
  
  • Rogh — 1 spann⁶
    
  • Korne — 0
    
• Aff Fåår Tyenndenn
  
  • Fåår — 3 st-en
    
  • Lamb — 1 st-en
    
• Aff 21 Köör
  
  • Szmör — 3 n 3 p-n⁷
    
• Öde — Hakar 3½”
  

——————————————————————————————————

Järgmine elanikkude loetelu on säilinud aastast 1637, seega 40 aastat hiljem. See on maanimistu, kus “Das Haus undt Gebieth Habsall” all Noarootsi alljaotuses on järgmine Dirslettby elanikkude loetelu⁸:

——————————————————————————————————

• Hannss Greissohn — 12 Ellen
  
• Tonniss Mertenssohn — 14 〃
  
• Siffer Asmessohn — 14 〃
  
• Knut Laarssohn — 10 〃
  
• Bartel Greissohn — 12 〃
  
• Hanss Peterssohn — 10 〃
  
• Peter Hanssson — 12 〃
  
• Hinrich Tönnissohn — 12 〃
  

------------------------------

• Summa besetzt 4 Haaken
  
• Mannzahl 8
  
• Wüste 2 Haken
  

——————————————————————————————————

Nagu siit kõigepäält selgub, on ajavahemikul 1597–1637 Dirslett'i küla talude arv tõusnud kuuelt kaheksale, kusjuures enne puustuses adramaid on vahepääl ülesseharidud 1½ adramaad. Talude suurus adramaades, mis 1597. a. oli enam erinev — ½ adramaast kuni 6 küünrani (1 adramaa = 24 küünart), on 1637.aastal ühtlasem.

Koormised seisnesid 1597.a. andmetel, nagu ülaltoodust nähtub, kümnises, mida tuli küla pääle anda ½ tündrit rukkid, 3 lammast, 1 lambatall ja 3 3/16 naela võid küla 21-lt lehmalt. Torkab silma nende koormiste väiksus võrreldes nii tolleagsete Eesti talupoegade kui ka säälsete hilisemate koormistega. See on ilmselt tingitud Rootsi talunikkude erilisest eesõigusest, mis ei lubanud mõisnikel panna neile koormisi üle teatud normi ja milliste privileegide murdmise katsed mõisnikkude poolt hiljem kohtadel palju raskusi tekitasid. See olukord iseloomustas “Rootsi vabu”, nagu neid üldiselt nimetati (“Freie Schweden"). Sellest annavad ka tunnistust sissekande andmed: kuna teopäevade arv iga talu kohta eraldi, on rootsi talupoegade kohta nimetatud ainult talu suurus küünrates. Teatavasti ei tohitud ju vastavate privileegkirjade põhjal rootslasi teha pärisorjadeks ega neile panna koormisi üle kindlaksmääratud erinormi⁹.

Dirslett'i küla kohta võiks veel märkida, et see juba õige ammusest ajast on olnud jagatud kahe mõisa — Taebla ja Rikhold'i vahel nii, et esimesele kuulus 5, teisele 1 adramaad. Selle kohta lausub üks dateerimata (vist umbes aastast 1700 ümber) rootsiaegne kaartikirjeldus¹⁰:

“Dirslett. En By aff 6 Hakar, af hwilka 5 Hakar höra under Taibell, och 1 Haka under Rickholz som är förbytt emot ofwanbeskrefne Rosta: Denne Rickholtzsche Haken har lenge legat öde, och sålunda är stor orichtigheet förorsakad med åker och ängeskiffren, så att man der affrykende finna huru mycket som sig belöper på en heel Hake; förthen skull öfwerslog heela feldten der af synes hwar haka bör hafwa: 3-ne lotter tillhopa till det högsta 24 tunl-d …”

Üks teine võrdlemisi huvitav kirjeldav märkus dateerimata maamõõtjate kirjavahetuses täiendab seda järgnevalt¹¹:

“Dirslett By 6 Hakar höra till Taibel och 1 till Rickholtz. Uti denna Byen belöper sig på hwar hake af hwärdera åkerlotten om 6 tonl: Jordemåen är temmel, swag, bestående af Sand och gruus med litet mull ibland … Så hafwa der ingen Skog till timber eller annat wärke och till Bränsle ey annat än af Buskar och wyd förutan hwad der kunna skaffa sig till weed ifrån andra godz. Höslag och Muulbete alena betiäna af Siön och Silmane kallat, belägen emot Nuckön.”

Dirslett’i küla kahest osast figureerib jälgitav perekond alati küla selles osas, mis kuulus Taebla mõisale.

Asudes võrdlema ülaltoodud kahte küla talunikkude nimekirja — a.1597 ja 1637 märkame nende vahel õige vähe sidet. Nimed omas enamikus on tunduvalt erinevad. Ainult ühe kohta näib side kindel — a.1637 figureeriv Peter Hannsson on kahtlemata 1597.a. figureeriva Hanns Mattzssonn’I poeg, samuti on 40-aastasest vahest hoolimata siiski võimalik, et Hannss Peterssohn (1637) on Simon Pedderssonn’i (1597) noorem vend. Et aga nende kahe — 1597 ja 1637 a. Loetelu vahel palju sidet olla ei saa, on mõistatav, kuna 1597.aasta vanemate meeste talusid a.1637 juba võisid pidada lapselapsed, kelle nimes enam isaisa nimi ei figureeri. Kas võis mõni talu olla läinud koguni võõrastesse kätesse, kuna juurde on tekkinud kaks hoopis uut talundit. Veidi sarnadust on aga ka nimede Rassmus Falentinsson’i (1597) ja Siffer Asmesson’i (1637) vahel. See küsimus huvitab meid siinkohal eriliselt, sest sideme korral nende nimede vahel võiks meil Falentin’is ja tema pojas Rasmus’es olla tegemist Pöhl’ide kaugemate esiisadega. Nende ühtlust küll kuidagi tõestada ei saa, kuna igasuguseid abimaterjalid puuduvad ja Rassmus ja Asmus (resp. Asmes) siiski erinevad nimed on. Kuna nimi Asmus resp. Asmes on kujunemisvorm vanarootsi nimest Asmund (As = teatav pooljumal + mund, tüvest “myndig”), Rasmus sellevastu tuletub Ladina k. nimest Erasmus. Siiski ei ole võimatu, et mõisnikud need nimed “R” ärajättes või juurdepannes segasid ja kolm nime — Falentin-Asmus(Rasmus)-Siffer siiski ühise järglasliini moodustab. See on aga muidugi tugevasti oletuslik. Selle oletuse juures võiks Falentin kui vanim perekonna esiisa olla sündinud ca 1530, võttes aluseks tavalise keskmise sugupõlve ea — 30 aastat generatsiooni peale.

Asmes resp. Asmus, vanemaid esiisi jälgitavas liinis võiks olla sündinud ca 1560 paiku. Et tema nime koha pääl tuntakse ja nimetatakse, sellest võib järeldada, et juba tema säälses ümbruses, tõenäoliselt Dirslett’is on elanud. Nimi, nagu ülal mainitud, osutab puht Rootsi algupära ja kuulub hiljem Eestimaa rootslaste seas kadumaläinud nimede hulka. Kuna ülaltoodud kanne ainsana tema kohta andmeid sisaldab ja needki andmed on äärmuseni napid, ei ole võimalik tema kohta midagi enamat — perekonnaandmeid, surmaandmeid ega muud kindlaks teha. Ainus, mis me teame, on, et tal oli poeg Siffer.

Siffer — esiisa järgmises põlves on tõenäoliselt sündinud a.1590 paiku. Nagu kandest nähtub, pidas ta a.1637 14-küünralist ehk veidi üle ½-adramaalist, nähtavasti isalt päritud, talu, niivõrd kui tolleaegse maa omandus- või õigem kasutamisõiguse juures võib rääkida talu pärimisest. Lapsi, niipalju kui neid võib leida tolleagsest väga segaselt peetud Noarootsi kirikuraamatust, on tal nähtavasti olnud vähemast neli poega. Kõige vanemaks neist võiks vast pidada Pedher (Petter) Sifferson’i, kelle juurde tuleme allpool, siis Örjan, Thomass ja Mattis. Örjan Sifferson’i kohta on ainult teada, et ta 18.juulil 1682 suri¹². Thomass Sifferson’i kohta leiame kande, et ta 4. nov.1660 abiellunud Kirstin Andersdotter’iga Suurharjast¹³. Mattis Sifferson’i kohta on ka olemas abiellumiskanne. Ta on laulatatud Kirstin Steffansdotter’iga Bysholm’ist 25.dets.1675 Noarootsi kirikus¹⁴. Kõik neli — Pedher resp. Petter Siffersson, Tohmass resp. Tomas Siffersson, Matz resp. Matias Siffersson (resp. Sifferdssonn, vrdl. Sigfrid) ja Örjan resp. Jörgen-Jürgen Siffersson figureerivad a.1685 iseseisvate talupidajatena¹⁵. Kuigi Örjan-Jürgen kirikuraamatute järgi nagu ülal mainitud, suri juba a.1682, on tema talu 1685.aastal veel tema nimel inkvireeritud, mis oli sagedane näht, arvestades tema äsjast surma. Kuna 1685.a. kolm kannet käivad nähtavasti iga üks eri aasta — 1685, 1686 ja 1687 kohta, siis on huvitav märkida, et esimesel aastal kolm talu — Jörgen, Thomass ja Petter — andsid oma koormised ühiselt, mis tohiks tõendada nende kokkukuuluvust. Matias aga kandis oma koormuse teiste isikutega ühiselt, nähtavasti oli see hiljem eriti loodud või asustatud talund. Teisel aastal annavad veel ainult Tohmasse ja Petter’i talud ühiselt koormise, kuna surnud venna Jörgeni talu annab koormise iseseisvalt. Koormised ise on esimesel ja teisel aastal kõigil täiesti võrdsed, kuna kolmandal aastal on väikesed erinevused. Talude suurused on: Jörgen’il ½ adramaad, Tohmass’il ja Petter’il kokku ½ adramaad, Matias kellegi Hanss Hansson’iga kokku ½ adramaad. Siffer’i abikaasa suri 28. sept.1670¹⁶, kuna ta ise juba a.1659 surnud oli¹⁷.

Petter Sifferson’il tuli nii siis talu oma venna Tohmass’ega jagada, arvatavasti jagatud isatalu. Igatahes sai tema Peters’i talule nime andjaks. Tema sünniaeg võiks olla umbes 1620. Millal ta esmakordselt abiellus ja kellega, see kirikuraamatuist ei selgu. Tema esimene naine kui “Petter Siffersons Hustru af Dyrslät” suri aga 22. veebr.1675¹⁸. Ja sama aasta sügisel — 21.nov.1675 abiellus ta ta teistkordselt Kirstin Mårtensdotter’iga Hofbrink’ist¹⁹. Kirikuraamatu kannete järgi on tal olnud 9 last. Vanemad neist on Petter Pedherson ja Mårten Pedherson, kes peaksid olema sündinud umb. 1645 paiku. Esimene neist, Petter Pedherson on 12.nov.1665 abiellunud Kathi Siffersdotter’iga Dyrslät’ist²⁰ ja on juba 31.dets.1676 surnud, kusjuures surmakandesse on märgitud lisamärkusena ”een ung man”²¹. Teine, Mårten Pedherson on abiellunud 23. märtsil 1668 Kati Hindrichsdotter’iga (Enckian) Eneby’st²². Muid andmeid tema kohta ei leidu. Kolmas Pedher Sifferson’i laps, kelle nime sünniandmetes ei nimeta, on 19.okt.1662 ristitud “Pedher Sifferson’s barn i Dyrslet”²³. Meil on põhjust teda pidada Anders Peterson’iks, otseliini esindajaks, kelle juurde tuleme allpool. Üks tütar on 30. jaan.1678 12-aastasena surnud, aga jällegi nime nimetamata, ainult “Pedher Siffers dotter”²⁴. Peaks nii siis olema sündinud ca 1664–5.

Edasi on Pedher Sifferson’i poeg Thomass sünd, 3.dets.1665²⁵, kes on arvatavasti sama “en pojke ifrå Dyrslet (Pedhers) 4 åår g.”, kes 27.dets.1668 surnud²⁶. Kuuenda lapsena on Erich sünd. 11.mail 1673²⁷ — enam andmeid ei leidu —, siis Simon, sünd. 7.okt.1677²⁸ — jällegi hilisemaid jälgi ei leidu —, veel poeg Jacob sünd. 8.okt.1676²⁹ — kelle kohta samuti see on ainus märkus, ja viimasena tütar Kirstin — sünd. 16.veebr.1680³⁰. Hilisemate jälgede puudumisest võiks arvata, et mitmed neist 1695–1698. aastate nälja ajal või 1710/11. aastate katku ajal surnud ja nimetamata maetud. Mõni võib olla ka peidetud mitmes kirikuraamatu kannetes väga puudulikkude nimede taha, nagu selle ja selle sulane või teenija, selle ja selle väimees jne, nagu sellised kandeid tolleaegses Noarootsi kirikuraamatus väga palju, mis ei luba lähemat valgust heita nende taga peituvate isikutele.

Peatudes Petter Sifferson’i juures, on veel huvitav vaadelda tema koormisi mõisale. Need olid 1685. a. vakuraamatu järgi järgmised³¹: tööd 6 rakmespäeva nädalas (seega pidi igal äripäeval üks inimene talust olema mõisas tööl), vakuseraha 5 Riigitaalrit ja siis “Swensk Måhl” — 4 tündrit (à 15 külimittu) rukkid, samapalju otre, 1 tünder kaeru, 10 marka võid, 5 marka lõnga, 20 muna, 2 koormat heinu, 10 kubu õlgi ja 2 sülda puid. Pääle selle oli erikoormis tollivili, mida tal tuli anda 9 külimittu rukkid ja 9 külimittu otri. Koormised on arvatud aasta kohta. Nagu siit nähtub, oli rootsi talupoeg koormiste suhtes tol ajal juba eestlastega täiesti tasalülitatud, pärisorjaks tehtud, nii et endisest eriõigusest “ius Svecia” on järgijäänud ainult märkus viimatinimetatud kande eel: “Diese sind Swedische Bauren”³¹). Et rootslaste eriõigusi tol ajal mõisnike poolt ignoreeriti, mis palju protsesse ja kaebusi esile kutsus ja lõpuks siiski nii Noarootsis kui mitmel pool eriõigustega rootslaste täielise tasalülitamisele viis, teame me teistest allikatest, millest siinkohal kõnelda ei saa³². Tulles tagasi Pether Sifferson’i juurde märgime, et ta suri 12.apr.1690³³.

Anders Peterson, nagu ülal mainitud, oleks perekonna esiisa järgmises põlves. Et tavalises olukorras, kus nii vanast ajast kirikuraamatuid ei ole, perekonna-ajaloo uurimust saab ülesse ehitada peamiselt adramaade revisjoonide ja vakuraamatutele toetudes, ja kuna nendest perioodilistest andmetest üks näitab Anders Peterson’i ja selle eelmine Peter Sifferson’i, ei jäta juba see palju kahtlust, et siin tegemist ühe ja sama liiniga. Kuigi meil siin vahepäälsed andmed 1698. aasta näljahäda järel ja 1712. aastal katku järel teostatud inkvisitsioonide näol puuduvad, on meil lisaandmetena 1690. a. surmakanne ja terve rida laste sünnikandeid Anders Peterson’i kohta. Kuna tol ajal Dyrslätt’is teist Peter’it ei leidu, näib väljapool kahtlust, et tegemist on ühe ja sama liiniga. Muidugi, kui juba kirikuraamatut on, tahaks säält enam tuge leida ja sääljures annaks meile enam kindlust vastava sünnikande leidmine, millised aga, nagu ülal nimetatud, tol ajal sääl tihti, ja nähtavasti ka kõnesoleval Andrese juhul, on jäätud nimeliselt nimetamata. Puudub ju veel ka abiellumiskanne, mis aga palju ej ütle, kuna juhul kui naidi keegi naabrikihelkonnast, laulatus ja sissekandmine toimus sääl. Noarootsi naaberkihelkondades aga nii vara veel nähtavasti kirikuraamatuid ei peetud. Igatahes annavad Anders Petterson’i surmakanne, ta ühe lapse sünnikanne, viie lapse surmakanded ning ühe abiellumiskanne küllaldaselt tõendusi ta kuuluvusest sesse perekonnaliini.

Nendel andmetel figureerivad tal järgmised kuus last: 6. jaan.1686 sündinud poeg Knuter³⁴. Nähtavasti on see sama, kes 31. märtsil 1687 surnud ja kirikuraamatusse kantud märkuse all “Ett barn aff Dirslett Andersses Peterssons”³⁵. Teiste viie lapse sünde kirikuraamatus ei leidu, küll aga nendest nelja surmad ja ühe abiellumine, milline asjaolu laseb oletada, et Anders Peterson enne poja Knuteri sündi 1686 kuski teisal elaud, teisal ka abiellunud ja säält näljaaastate paiku 1697. aastaks Dirslätt’i tagasi asunud. Igatahes on tal “een pojke” surnud 18.nov.1697 “uthi hungern”³⁶, samuti 5.dets.1697 “een pojke”³⁷. Pääle selle surnud 2.märtsil 1705 “en piga”³⁸, kelle surmapõhjus pole nimetatud ja veel 29.juunil 1705 “ett barn — blickst dödt uthi Andersses Peterssons änkians gårdh”³⁹. Pääle nende on nähtavasti ellu jäänud üks poeg Jacob, kelle kohta olemas abiellumiskanded ja muud hilisemad andmed, milliste juurde tuleme allpool. Anders Peterson ise, kes, nagu ülal mainitud, tõenäoliselt 19.okt.1662 sündinud, on 11.nov.1690 surnud⁴⁰, nii siis nooreas vaid 28-aastasena. Abiellunud pidi ta ka olema õige noorelt, arvestades ta kuut last. Igatahes elas ta Dyrslätt’is samas oma isa talus, kuna mõnikord on nii Anders’i kui Jakobi kohta isanime asemel nimetatud talunimi — Peters Anders või Peters Jakob, vahest ka “Peters gård”.

Anders Petersoni lesk pärast mehe surma näib olevat raskeid aegu läbi elanud, kuna pääle toeta üksilduse väikeste lastega elas ta läbi maad a. 1697–1698 tabanud suure näljahäda, mis talt otseselt kaks last röövis. Säälsel raskemail näljaaastal 1697 suri Noarootsi kihelkonnas 558 hinge, ja kuna normaalne keskmine aastane surevus oli ca 65 hinge, siis umbes 490 hinge Noarootsi kihelkonnast võib kirjutada näljahäda arvele. Näljale järgnesid katkuaastad 1710 ja 1711, mil kirikuraamatu andmeil suri katku kokku 1291 hinge. Säält leiame surmakande “grassante morob pestis” alt 24.okt.1710 ka “Een änka aff Dirslett Peters”⁴¹.

Millal ja kus sündis Jacob Andersson ehk Peters Jakob, perekonna esiisa järgmises põlves, ei lähe kahjuks korda kindlaks teha, kuna, nagu ülal mainitud, puuduvad Noarootsis enamiku Anders’i laste sünnikanded. Arvesse võttes aga, et ta 1706 esmakordselt ja 1728 viimast korda abiellunud, 1726–1756 peremehena figureerib ja 1765 surnud, võib oletada ta sünniajaks umb. a.1684. Kuna ta isa Anders Peterson a.1685. pääle Noarootsi kirikuraamatuis, peamiselt vaderina, sageli figureerima hakkab, nii siis arvatavasti selle aja paiku sinna tagasi asus, näib Jacob olevat sündinud enne seda, aga vist ka mitte palju. Esmakordselt abiellus ta 25.nov.1706 Elsa Matzdotter’iga Kluttorp’ist⁴². Selle abielu lahutas arvatavasti katk, nõudes ohvriks ka ta abikaasa. Kuigi nimetamata, mahub see surmakanne arvatavasti 1710–1711. a. üldmärkuse alla ”It. många the i. äro upteknadhe”⁴³. Päälegi on paljud katkusurnutest märgitud leida ei ole võimalik. Igatahes katku raugedes ja inimeste toibudes, kui hakati massiliselt abielluma, on ka Jacob Andersson 1.apr.1711 teistkoruselt abiellunud, seekord Helga Hindrichsdotter’iga Sutlepast⁴⁴: Esimesest abielust on Jacob Andersson’il olnud tütar Anna, kelle sünnikannet ei leidu, aga kes lapsena 18. mail 1712 surnud⁴⁵. Teisest abielust on 18.apr.1717 sündinud poeg Hans⁴⁶, kes arvatavasti on see “Jacop Anderssons barn”, kes 24.juunil 1738 surnud⁴⁷. Ka selle teise abikaasa on Jacob Andersson mõne aasta pärast nähtavasti surma läbi kaotanud. Aga jällegi ei leidu vastavat surmakannet. Arvatavasti on ta surnud a.1720 paiku, mil Noarootsis kindla pastori puudumise tõttu on kirikuraamatu kanded äärmiselt puudulikud ja lünklised, kuna need teostati naabrikoguduste pastorite poolt juhuslikult.

10.juunil 1728 on Jacob Andersson kolmandat korda abiellunud ja nimelt Maria Mattsdotter’iga, Pasklepast⁴⁸. Sellest abielust on sündinud kolm last. 8.veebr.1730 sündinud tütar Eva⁴⁹ on nähtavasti 11.aug.1745 surnud⁵⁰, kuigi see nime nimetamata on vaid öeldud ”Jacob Anderssons doter”. 30. mail 1732 on sündinud poeg Johan⁵¹ ja viimaks 29. juulil 1729 teine poeg Christian⁵². Umbes 9 aastat pärast poja Christiani sündi lesenes aga Jacob Andersson kolmandat korda, kuna 18.mail 1748 suri “Jacob Anderssons hustru i Dirslätt”⁵³.

Kuna meil Jacob Anderssoni-aegsest talu olukorrast on veidi enam pilti adramaade revisjoonide najal, oleks huvitav ka seda jälgida⁵⁴. Tööjõuline pere koosnes a.1726 ainult peremehest ja perenaisest, sulased ega tüdrukuid ei ole, kuna lapsed — 1 poeg ja 4 tütart — on alles alaealised. Talu suurus arvestatud ¼ adramaad. A.1732 on adramaid arvestatud ½, milline suurus jääb püsima kuni 1756. aastani. A.1765, järgnevas revisjonis, on aga adramaade arv jälle ¼, mis aga nähtavasti tingitud talu jagamisest. Tööjõuline pere on a.1736 ühe poja ja ühe tütre vastavasse ikka jõudmise võrra kasvanud ja a.1739 veel ühe tütre võrra. Talu karja suurus oli a.1732 — 1 hobune, 1 varss, 2 härga, 2 lehma ja 1 vasikas; a.1736 — 2 hobust, 3 härga ja 2 lehma; a.1739 — 2 hobust, 4 härga, 3 lehma ja 2 vasikat; a.1744 — 2 hobust, 2 härga, 2 lehma ja 2 vasikat; a.1750 — 1 hobune, 3 härga, 2 lehma ja 2 vasikat; a.1752 on aga loomadest talus ainult 2 hobust, kuna a.1756 pääle nende veel 1 härg, 1 lehm ja 1 varss. Kui sellest püüda välja lugeda talu majanduslikku olukorda, siis võiks talu jõukuselt pidada kekmiseks tavaliseks selles ümbruskonnas. Tegu mõisale tuli talul teha a.1732 — 3 rakmespäeva nädalas läbi aasta, a.1736 tuli sellele veel lisaks suvel abitegu 3 jalapäeva nädalas. See norm on ka jäänud püsima kuni a.1765 talu pooleks jagamise tõttu ka teopäevade arv 50% võrra vähenes. Nii siis pidi Andresi talust suvel iga päev, talvel üle päeva üks inimene mõisas tööl olema. Mõisale talult antavad koormised olid a.1732: 48 kop. raha, 1½ tündrit rukkid, samapalju otre, ⅓ tündrit kaeru, 5 naela võid, 1 lammas, 1 kana, 5 muna, ½ koormat heinu, 2½ kubu õlgi ja 1 koorem puid. A.1736 on rukkid ja odra koormised suurenenud 2 tündrile, kaer ½ tündrile, lambaid vähenenud ½-le, selle asemele aga juurde tulnud ½ talle, kanade koormis on suurenenud 2-le, munad 10-le, heinad 1 koormale, õled 5 kubule, samaks on jäänud raha, või ja puude koormised, kuna juurde on tulnud 2½ naela lõnga uue lisakoormisena. A.1739 on rahaline koormis tõusnud 60 kopikale, kuna muu on jäänud endiseks. A.1744 on tõusnud koormised — lõngalt 3 naelale, lammastelt jälle tagasi 1-le, kuna tallede erikoormis on kadunud, tõusnud on ka jälle õlgede koormis 4 naela ketruslõnga. A.1750 on ainult kaerte koormis tõusnud ⅔ tündrile ja puud 3 koormale, kuna kadunud on õlgede ja ketruslõnga, mis uuesti kaob a.1756. Muus osas on koormised a.1756 jäänud muutmatuks. A.1765, kus talu on jagatud täpselt pooleks, on ka andamid mõisale pool endisest, väljaarvatud labad, milliste arv on jäänud 1-ks, seega tegelikult kahekordseks tõusnud. Pääle selle on jälle tulnud 2½ kubu õlgi ja koguni uute veneaegsete koormistena tollivili — 2½ külimittu rukkid, ja sama palju otre. Rahalised koormised on a.1765 ka tõusnud ja näidatud kahes osas — 30 kop. härjaraha (s.t. koormiseks on teatud osa härjast, mis aga maksetakse rahas) ja 14 kop. postijaama-raha. Kokkuvõttes võib öelda, et Vene aja tulles on koormised mõisale väikeste kõikumistega alul tunduvamalt, hiljem tagasihoidlikumalt aga pidevalt kasvanud, mis on teatavasti üldtuntud tõsiasi ja mis avaldub samuti rannarootslaste piirkonnis.

Jacob Andersson ehk Peters Jacob suri 23. okt.1765 ja nimetatakse kirikuraamatu surmakandes “Gamla Bonden Jacob Andersson ifr. Dirslett”⁵⁵, mil ta vanus võis olla umbes 80-85 aastat. Talupidajaks jäi poeg Johan, kelle nimel see ka a.1765 inkvireeritud. Kui a.1782 teostus esimene üldine rahvaloenduse taoline hingede revisjon, millised sest ajast pääle järjekindlasti teatud vaheaegade järjele korraldati, on Lääne-Nigula khlk. juurde arvatud Taebla riigimõisale kuuluva Aulepa külas asuva rootsi talupoja Johan Jacobson’i pere koosseisus ainult temast üks aasta noorem abikaasa Marie ja 15-aastane tütar Anno⁵⁶. Samas asub ka Johani noorem vend Christian oma naise Kerste ja 5 lapsega, millistest vanim, tütar Tio on 14-aastane, tütar Eva 11-aastane, poeg Hans 9-aastane, Johan 7-aastane ja noorim, tütar Marie 4-aastane. Järgmise revisjoni ajal a.1795 on Johann Jacobssohn ja ta naine Marry mõlemad surnud⁵⁷, kuna tütar Anno on Rickholdisse abiellunud. Sest pääle on talupidajaks noorem vend Christian.

Christian Jacobsohn abiellus 27.dets.1764 Kersti Maths-dotter’iga Sutlepast⁵⁸, nii siis 25-aastasena, üks aasta enne isa surma. Tema naine oli tast kaks aastat noorem⁵⁹. Revisjonide järgi on neil olnud 5 last. Vanim tütar Tio on sündinud 22.juulil 1767⁶⁰ ja tema jäljed kaovad hiljem. Tütar Eva on sündinud umbes 1771 ja on abiellunud Rikholdisse enne 1795. aastat⁶¹. Poeg Hansust, kes sündinud 17.dets.1771⁶² sai isakoha pidaja, kuna teine poeg Johan samas külas hiljem omaette talu pidas, kellegi Eva’ga abielus oli ja a.1822 suri⁶³. Tema järglased said hiljem perekonnanimeks Reans. Noorim tütar Marie, kes umb.1778 sündinud, suri a.1782–1795 vahel⁶⁴. A.1809 on Christian Jacobssohn surnud, nagu selgub sellekohasest märkuses 1811.a. hingede revisjonis⁶⁵. Hingederevisjoni andmed selles ajajgus osutuvad ka ainsateks dokumentideks perekonna-andmete kohta, millistele lisanduvad hiljem kiriku personaalraamatute andmed. Noarootsi kiriku metrikaraamatud aastate 1780–1832 vahel puuduvad. Enne 1816.aastat on nähtavasti surnud ka Christiani abikaasa, kuna 1816.a. revisjon teda enam ei nimeta.

Hans Christianson jäi, nagu ülal nimetatud, talu pidajaks pärast isa surma. Ta oli abielus kellegi Anno Adami t.-ga, sünd. 23.veebr.1771⁶⁶ ja omas revisjoni andmetel 6 last — poeg Christian, sünd. 28.veebr.1796, tütar Tio sünd. umb. 1799, Liso sünd. umb. 1802, Eva sünd. umb. 1806, Leno sünd. 11.okt.1811 ja viimasena poeg Hans sünd. 1.apr.1815. Tütar Leno on 27. dets.1839 abiellunud Johann Thomann’iga Storharja’sse⁶⁷, kuna kas abiellumise või varase surma tõttu kaovad teiste tütarde jäljed osalt varem, osalt hiljem. Hans Christianson suri a.1830⁶⁸, nii siis 59-aastasena. Tema naise surm langeb arvatavasti ka umbes samasse aega, kuna 1834.a. revisjon teda enam ei nimeta. Huvitav on vell märkida, et vanim Noarootsi kiriku personaalraamat annab Hansu ja tema pere kohta järgmised kirjaoskuse andmed: “Hans Christianson — les. gut”, “Weib Anno — les. nichts”, kuna märkused “les. gut” on ka Hansu kolme loetletud lapse Leno, Hansu ja Christiani ning viimase naise Marri ja laste Anders’i ja Gustavi kohta⁶⁶.

Isa surmast alates on Peters talu peremeheks Hansu vanim poeg Christian Hansson, keda üks hilisem kiriku personaalraamat tituleerib “Kirchenvormünder”⁶⁷. Tema abikaasaks oli Mari Marteni t., kes sünd. Birkas’es 21.apr.1793. Nad on abiellunud 26.dets.1817 ja neil figureerib 5 last: poeg Anders (resp. Andrus) sünd. 7.dets.1820, Gustav sünd. 22.nov.1823, Johann sünd. 23.juunil 1826, Christian sünd. 10.veebr.1829 ja tütar Leno sünd. 20.sept.1834⁶⁶⁻⁶⁷. Nendest on vanim poeg Andrus jäänud talupidajaks. Gustav on personaalraamatu andmetel vahepääl läinud Kosele ja 18.nov.1849 on ta kirikutäht Tallinna saadetud, 1850 on ta aga tagasi tulnud ja samal aastal nekrutina sõjaväkke võetud. Aastal 1854 on ka Christian nekrutiks võetud. Leno kohta on märkus “Par.Sohein nach Reval 25/X 1860”.

Christian Hansoni ajal toimus ajalooline sündmus — Eesti talupoeg sai perekonnanime. Kuna ka rootslased olid talupojad ja senini perekonnanimeta, said nad selle ühel alusel eestlastega. Nii on 1835.a. L.-Nigula khlk. Taebla mõisale kuuluva Aulepa küla rootsi talupoeg ülalmainitud Kristian ühes oma naise Marri, poegade Andruse, Gustavi ja Kristiani, venna Hansu ja õdede Eva ning Leno’ga saanud perekonnanimeks Poell⁶⁹, milline vastavas registris kannab järjenumbrit 91 ja mis järgmistes revisjonides kirjutatakse Poel. Christian Hansson Pöell (nagu nime kirjutavad personaalraamatud) suri 8. mail 1855⁶⁶, tema abikaasa Marri 20. juunil 1862⁷⁰.

Christiani poeg Andrus Pöel (nime järgmine kujunemisaste) abiellus 15.dets.1840 Lisa Carl’i t. Irjas’ega, sünd. 2.sept.1817 ja sellest abielust sündis 6 last: Johann — sünd. 25.sept.1841, Gustav — sünd. 23.sept.1843, Anders — sünd. 15.aug.1846, Karl — sünd. 14.märtsil 1849, Lena — sünd. 4.juulil 1854, Lisa — sünd. 21.sept.1857⁷⁰. Nendest on Lisa 18.dets.1863 surnud, Johann on a.1867 siirdunud L.Nigula kihelkonda (olgu nimetatud, et kuig Aulepa küla kui Taebla mõisa j. kuuluv, riiklikkudes andmetes L.-Nigula kihelkonna j. loeti, säälsed rootsi talupojad kiriklikult ikkagi Noarootsi kihelkonda kuulusid). Anders on a.1865 saanud oma kirikutähe Nissi, kuna Karli kohta on märkused ”im Schottanäs Benstas” ja “Im Lehhat (Nissi)”. Nähtavasti on ta üks aeg Schottanäs’is elanud ja hiljem Nissi kihelkonda siirdunud, pärast aga jälle tagasi tulnud. Nii jäid koju vaid kolm — Gustav, Lena ja Karl, kes figureerivad Noarootsi VI-s personaalraamatus⁷¹, kus samuti figureerib viimane naine Tio, neiuna Broberg, kes Sutlepas 9.märtsil 1856 sündinud ja kellega ta abiellunud 11.dets.1883. Samas kirikuraamatus on isa Anders’i lugemisoskust sinsana hinnatud märkusega “Kentnisse im Lesen etc. 4”.

Kuna varemmainitud põlved on Peters talus elanud selle talu pidajana, on Anders’i kohta märkus “Lostreiber in Peters”. See personaalraamatutesse hiljem juurdekirjutatud märkus⁷⁰⁻⁷¹ laseb oletada, et mingisugune muutus talu pidamises ja omamises tema, Andres’i ajal on teostunud, aga millest tingituna talupidajast on saanud vabadik, see käsitada olnud materjalidest kahjuks ei selgu. Anders Pöell suri 16.veebr.1878.

Gustav Anders’i p. Pöell abiellus 3.dets.1872 lese Johannes 25.juulil 1883⁷¹.

Hans Pöhl abiellus 14.okt.1906 Lydia-Leontina-Amalia Lindström’iga, kes sünd. Vormsis 15.märtsil 1878⁷². Nende lapsed — Hjalmar-Fritjof, sünd. 24.veebr.1908; Ingeborg-Marianne, sünd. 2.apr.1909; Olov-Verner, sünd. 16.okt.1910; Ivar-Hans, sünd. 8.aug.1913 ja Karin-Torhild, sünd. 28.juunil 1915. Neist Hans Pöhl’i lastest abiellus Ingeborg-Marianne 3.okt.1930 agronoom Nils-Hjalmar Danell’iga, millisest abielust sündinud poeg Hans-Hjalmar 5.juulil 1931. Olov-Verner abiellus 15.juulil 1934 Gertrud Madisson’iga, kes sündinud 29.aug.1910, kuna Karin-Torhild abiellus 5.dets.1936 advokaat Peter Adamson’iga. Hans Pöhl suri 22.jaan.1930⁷³.

Lõpetanud nii kirjeldusliku ülevaate suguvõsast olevatel andmetel, võiks veel tähendada, et kuupäevad siin on toodud nii, nagu need kannetes figureerivad, nii siis vanema aja kohta vana kalendri järgi. Peaülesandeks on olnud luua pilti perekonna ja eellaste olukorrast mitmesugustel aegadel ja oludes, kuna skemaatilise ja arvulise pildi suguvõsast neljateistkümne põlve jooksul peaks paremini andma ligilisatud suguvõsa-tabel.

------------------------------

References

• 1. | Dr. P.Johansen — Siedlung und Agrarwesen der Esten im Mittelalter (Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft XXIII) — lhk.98
• 2. | Dr. P.Johansen — Die Estlandsliste des Liber Census Daniae — lhk.258 ff
• 3. | C.Russwurm — Eibofolke oder die Schweden an den Küsten Ehstlandes und auf Runö I — lhk.69–72
• 4. | M.J. Eisen — Rootsi mälestused Eestis (Eesti Kirjandus 1922) lhk.22; C.Russwurm — I lhk.67–68
• 5. | Wacke eller Landbook på Håpsala Slåtz Lähn från Johannis Anno 1597 och till Johanni Anno 1598 — RKKA Riigi Keskarhiiv (RKA)
• 6. | 1 spann = ½ tündrit ehk 55 ltr.
• 7. | 3 S.o. 3 naela 3 penningit; 1 nael = 16 "penningar"
• 8. | Estländische Landrolle 1636–1637, 1642 — LRKkA – RKA-s
• 9. | C.Russwurm — Eibofolke I.lhk.208–225
• 10. | "Relation och Beskrifning öfwer En Hakeland under Rosta och Prosta begripen, som är belägen inom godzet Rickholtz grentzer, och mot en Hakeland uti Byen Dirslett förlegd till Nyenhoff, befinnes af fölljande beskaffenhet — RKkA – RKA’s
• 11. | Maamõõtjate kirjavahetust, aruandeid, inkvisitsioone ja inventaare a.1671–1710 (RkkA – RKA’s)
• 12. | Noarootsi kirikuraamat a.1658–1722 lhk.180 — RKA’s
• 13. | Ibid. 12
• 14. | Ibid. 123
• 15. | Läänemaa inkvisitsiooni raamat a.1685 lhk.601 ff. RKA-s
• 16. | Noarootsi kirikuraamat a.1658–1722 lhk.83
• 17. | Ibid. 13
• 18. | Ibid. 120
• 19. | Ibid. 123
• 20. | Ibid. 49
• 21. | Ibid. 140
• 22. | Ibid. 64
• 23. | Ibid. 21
• 24. | Ibid. 147
• 25. | Ibid. 48
• 26. | Ibid. 71
• 27. | Ibid. 109
• 28. | Ibid. 148
• 29. | Ibid. 139
• 30. | Ibid. 163
• 31. | Läänemaa inkvisitsiooni raamat a. 1685–1688 lhk.604 ff
• 32. | Vt. ülalmainitud C.Russwurm’i uurimuse ürikulised lisad
• 33. | Noarootsi kirikuraamat a.1658–1722 lhk.225
• 34. | Ibid. 201
• 35. | Ibid. 206
• 36. | Ibid. 291
• 37. | Ibid. 291
• 38. | Ibid. 330
• 39. | Ibid. 330
• 40. | Ibid. 229
• 41. | Ibid. 369
• 42. | Ibid. 332
• 43. | Ibid. 377
• 44. | Ibid. 362
• 45. | Ibid. 383
• 46. | Ibid. 410
• 47. | Ibid. 227
• 48. | Ibid. 50
• 49. | Ibid. 70
• 50. | Ibid. 239
• 51. | Ibid. 86
• 52. | Ibid. 130
• 53. | Noarootsi kirikuraamat a. 1722–1755 lhk.242
• 54. | Adramaade revisjoonid — EVKkA – RKA-s
• 55. | Noarootsi kirikuraamat a.1755–1779 lhk.454
• 56. | 1782.a. hingede revisjon L.-Nigula klk. lhk.450
• 57. | 1795.a. hingede revisjon L.-Nigula klk. lhk.187
• 58. | Noarootsi kirikuraamat a.1755–1779 lhk.19
• 59. | 1782. ja 1795.a. hingede revisjonid
• 60. | Noarootsi kirikuraamat a.1755–1779 lhk.180
• 61. | 1795.a. hingede revisjon lhk.187
• 62. | Noarootsi kirikuraamat a.1755–1779 lhk.236
• 63. | 1834.a. hingede revisjon
• 64. | 1795.a. hingede revisjon
• 65. | 1811.a. hingede revisjon L.-Nigula khlk. lhk.130-a
• 66. | Noarootsi kiriku personaalraamat a.1750–1860 RKA-s
• 67. | Noar. kir. pers. rmt. II Sisemin. Per.-s.Arhiivis, Tall.
• 68. | 1834.a. hingede revisjon L.-Nigula klk. lhk.201
• 69. | Taebla mõisa perek.-nime andm. register lhk.114
• 70. | Noar. kir. pers. rmt. IV lhk.213–214 Sisem.Per.s.Arh.
• 71. | Noar. kir. pers. rmt. VI lhk.213–214 Sisem.Per.s.Arh.
• 72. | Andmed Tallinna Linna Perekonna Registrist
• 73. | Andmed Tallinna Rootsi Mihkli Ev.-Lut.Kog raamatuist

------------------------------

Revīsere

• 70. | Saaga EAA.3169.1.47:236; 1864–1874; Personalbuch der Evangelisch-Lutherischen Gemeinde zu St. Catharinen auf Nuckoe. A. Schweden, p. 213, frame 236
• 70. | Saaga EAA.3169.1.47:237; 1864–1874; Personalbuch der Evangelisch-Lutherischen Gemeinde zu St. Catharinen auf Nuckoe. A. Schweden, p. 214, frame 237
• 71. | Saaga EAA.3169.1.54:112; 1885–1904; Parish matricula IX, p.125, frame 112  

⁂=

Live / shared / public doc's

1. | Evernote ref. build: Kustbon, 1918–1940