Follow
Suure-Jaani Peetruse ja Pauluse kirik ja kogudus
Оллустферская православная церквь Св. Петра и Павла
Suure-Jaani (varem Olustvere) apostlik-õigeusu kogudus on asutatud 27. veebruaril 1847. aastal. Algul peetud jumalateenistust Aimla karjamõisas, selle järele Olustvere mõisas. Juba järgmisel aasta 1. oktoobril ehitati kroonu kulul puumaja, kus peeti ka esimesed teenistused. 21. augustil 1849 võeti kasutusele riigi raha eest ehitatud kivist vundamendiga puust kirikuhoone, mille õnnistas Riia piiskop Platon (Gorodetski). Puukirik oli kiiruga ehitatud ja vajas seetõttu hiljem pidevat remonti ja kohendamist.
Kirik paiknes Papiorus ning selle ehituse üheks toetajaks võib nimetada Olustvere eelviimast mõisaomanikku Paul von Fersen´it, kelle maale kirik ehitati. Kuigi krahv oli luteri usku ning samasse usku kuulusid ka tema tütred, ristiti tema poeg Nikolai õigeusku. Huvitav asjaolu on ka see, et viimane Olustvere krahv Nikolai von Fersen oli keiser Aleksander II ristiisa. 1848. aastal kuulus kogudusse 903 registreeritud liiget. Tol ajal oli Olustvere kohaliku elu keskuseks, siin olid kuni 1913. aastani vallamaja, mõisa kõrts ja kihelkonnakoolid. Suure-Jaani alevist ja seejärel linnast sai tähtis elukeskus alles hiljem.1850. aastal rajati Reegoldisse õigeusu surnuaed, mis asus mõni kilomeeter kirikust eemal Navesti mäel. Sinna maeti õigeusulisi kuni 1911. aastani (maeti ka hiljem pereliikmete juurde)1906-1908. ehitati Suure-Jaani alevisse uus õigeusu kirik ja pühitseti 27.04.1908. a, selle juurde rajati 1911 a ka kalmistu (tänapäeval Pihlaka tn kalmistu). Vana jumalakoja ostnud 1921. a. keegi Suure-Jaani kaupmees ära, vedanud alevisse, ehitanud sellest maja ja pannud sisse viinapoe. Kiriku kõrval tegutses kuus kooli, neist üks kihelkonnakool Olustveres ja viis abikooli (Taevere, Epra, Olustvere, Vastemõisa ja Kaansoo). Koolid olid küll väikesearvulised, kuid pakkusid elavat konkurentsi luteri usu kihelkonnakoolidele. Näiteks 1891. aastal õppis neis koolides kokku 155 last. Haritud maad eraldati kogudusele 103,51 tiinu. Koguduse liikmete arv oli eri aegadel järgmine: 1850. a – 1260, 1860. a – 1548, 1871. a – 1711, 1880. a – 1822, 1890. a – 2392, 1900. a – 2392, 1910. a –1788, 1917. a – 1775, 1943. a – 1229 registreeritud liiget. 1904. aastal eraldus Olustverest Kaansoo kogudus, mis Püha Sinodi määrusega nr 2941 22.03.1904 kuulutati iseseisvaks. Sinna eraldati Vasemõisa valla õigeusklikud. Kogudus asus eramajas ning kandis püha preestermärter Issidori nime. Koguduse juures tegutses kaks kooli. Samast aastast kuni oma surmani 1925 teenis preestrina Joann Kolokolov. Peale teda teenisid asetäitjana Suure-Jaani preester Mihhail Pihlak ning hiljem hooldasid väikest kogudust Viljandi preestrid. Kogudus oli väiksearvuline ning endale kirikut ega kalmistut ei soetanud.1906. aastal kuulus sinna 472 registreeritud liiget, 1910. a – 479, 1916. a – 492, 1919. a – 500, 1920. a – 334 liiget, kuid edaspidi liikmete arv vähenes tunduvalt. Teise Maailma sõja ajal 1944. aastal kogudus suleti ja ühendati taas Suure-Jaani kogudusega. 1905. aasta massirahutused puudutasid ka seda kanti. Siin tegutseti üpriski aktiivselt. Pikema ülevaate sellest leiab huviline Kuldkeppide koduleheküljelt (http://www.aai.ee/~kuld). Veristest sündmustest kirjutab pikemalt nende tunnistaja Mart Taevere raamatus “Punased aastad” Viljandis 1905–1906. Olustvere vallas pidas rahvas koosolekut, kus muuseas võeti vastu nõudmised, et Olustvere mõisa piiritusetehas ja kõrtsid pandagu kinni, krahvi metsad antagu rahvale üle ja Olustvere mõisa park muudetagu rahvapargiks. Üheks mässajate aktiivseks eestvedajaks oli õigeusu kooliõpetaja Janson. Mässajate rahustamiseks saadeti karistussalk. Nad võeti kinni ja saadeti Viljandisse. Mehi taheti Viljandis ilma ülekuulamiseta maha lasta, nagu seda mitme viljandlasega tehti. Siis aga astus Viljandi õigeusu praost ülempreester Nikolai Bezanitski, kes pärast Tartusse üle viidi ja seal 1919.aaasta algul kommunistide poolt koos piiskop Platoniga maha lasti, nende kaitseks välja ja saatis kubernerile telegrammi palvega, et süüdistavad üle kuulataks ja kohtu alla antaks. Kuberner nõustus sellega. Nii päästis ülempreester Olustvere mehed hukkamisest. Mässajaid kaitses ka kohalik preester Dionisi Välbe, kes oli samuti omavoli vastu ning nõudis seaduslikku väljaselgitamist, kuid kohati tema jõud ei käinud ilmalike ülemuste üle. . . .
Suure-Jaani kogudus tegutses 1998. aastani, seejärel jäi kirik kasutuse ja hooleta ning hakkas lagunema. Kunagisest uhkusest annavad aimu põhiliselt punasest tellisest müürid, katus ja tornid vajaksid kiiret remonti.
Kogudust teeninud preestrid
- Aleksei Malov 1847 - 1848
- Markian Ellinski 1848 - 1849
- Aleksandr Troitski 1850 - 1851
- Vasili Malozjomnov 1851 - 1861
- Semjon Popov 1862 - 1875
- Nikolai Tsvetikov 1876 - 1884
- Dionisi Välbe 1885 - 1905 (surmani)
- Mihail Pihlak 1906 - 1933 ja 1939 - 1940
- Edasi preestri asetäitjad, kes ei elanud kohapeal:
- Andrei Ristkok 1933 - 1938
- Viktor Kümmel 1939
- Konstantin Antson 1940 - 1942
- Eugen Tamm 1942 - 1947
- Leonid Hazov / Helilaid 1947 - 1955
- Vladimir Kaseküli 1955 - 1958
- Konstantin Kaus 1958 - 1959
- Nikolai Pärl 1959 - 1969
- Viktor Lind 1969 - 1990
Kogudust teeninud köstrid
- Andrei Bobkovski 1847 - 1851
- Dionisi Evert 1847 - 1851
- Konstantin Petuhov 1848
- Sergei Zukov 1852
- Stefan Rajevski 1852 - 1853
- Peter Veresnovski 1853 - 1858
- Peeter Kimmel 1855 - 1859
- Ilja Pokrovski 1858 - 1868
- Peter Vider 1860 - 1877 (surmani)
- Ivan Bleive 1869 - 1891 (surmani)
- Lavrenti Raudsepp 1878 - 1879
- Ivan Tsvetkov 1880 - 1881
- Mihail Mehike 1882 - 1893
- Konstantin Savi 1893 - 1894
- Peeter Saar 1893 - 1899
- Mihail Pihlak 1895 -1899
- Ivan Moks 1900 - 1904
- Antoni Kees 1900 - 1913
- Vasili Orav 1905 - 1911
- Vasili Dobroschevsky 1909 - 1921
- Teodor Jakobson 1912
- Dionisi Indrikson 1913 - 1922
- Dionisi Lehto 1922 - 1931
- Antoni Kees 1918 - 1930