Follow
Käesoleva projekti eesmärk on võtta arvele kõik eestlased, kes osalesid Teises maailmasõjas Saksamaa poolel. Neid oli kokku ligikaudu 70 000, 20 000 olid vabatahtlikud, 50 000 mobiliseeriti. 14600 nendest langes, ülejäänud kas põgenesid läände, sattusid vangi või deserteerisid sõjaväest. Vangi võetud sõjamehed hukati kohe või saadeti pikaks ajaks töölaagritesse, kus paljud samuti surid sealsete halbade elamistingimuste tõttu.
Siia kogume ka need kes olid Saksa poolel politseis / sõjaväepolitseis ja ka vangivalvurid.
Punaarmee projekt
Nimekirjad internetis
Hiidlased teises maailmasõjas: http://www.mil.hiiumaa.ee/nimekiri/index.html
Memento A-J: https://www.memento.ee/wp-content/uploads/2018/09/Memento-Raamat-14...
Memento K-L: https://www.memento.ee/wp-content/uploads/2020/11/Memento-raamat-R1...
Memento M-Y: https://www.memento.ee/wp-content/uploads/2021/01/Memento-Raamat-16...
Raamatud
"Sõjasurmad aastatel 1939/1945"
"Idarinde aumärgid ja Eesti sõjamehed"
Esimesed eesti üksused
Paljud mehed olid esimese Nõukogude okupatsiooni ajal repressioonide, küüditamise või Nõukogude sõjaväkke mobiliseerimise eest metsa põgenenud ja ennast seal varjanud. Kui Vene väed Nõukogude-Saksa sõja ajal Eestist taganesid, koondusid nad Omakaitse üksustesse ning võtsid kohati enne Saksa vägede saabumist võimu enda kätte. Sakslased moodustasid eestlaste Omakaitse üksustest Kaitsepataljone. Neid väeosi rindele ei suunatud ning nad tegutsesid tagalas vahi- või valveteenistuses. Lisaks sellele hakkasid sakslased värbama eestlasi Idapataljonidesse. Samalaadseid väeosi moodustati ka niisuguste Nõukogude Liidu rahvaste esindajatest, keda ei peetud Relva-SSis teenimiseks „rassiliselt sobivaks“. Saksa sõjaväe eestlastest ohvitseridel tekkis juba 1941. aastal idee luua Eesti Relva-SS leegion, kuid sakslased eelistasid värvata välismaalastest koosnevatesse üksustesse teiste germaani rahvaste liikmed ega nõustunud seetõttu eestlaste ettepanekuga.
Eesti Väeosade moodustamine
Kui sakslaste pealetung Nõukogude Liidus 1941.-1942. aasta talvel takerdus, oli Saksa sõjaväkke hädasti uusi mehi tarvis. Seepärast anti 1942. aasta augustikuus luba luua Eesti leegion. Leegionisse värvati mehi nii idapataljonidest kui ka kaitsepataljonidest. Samuti kutsuti Eesti mehi üles vabatahtlikult leegioniga liituma. 1942. aasta lõpuks oli leegionis koos 969 meest. 1942. aasta 28. augustil saadeti leegioni 1. pataljon rindele. 24. veebruaril 1943 kuulutati välja aastatel 1919.-1924. aastal sündinud meeste mobilisatsioon. Võis valida tööteenistuse ja leegionisse astumise vahel. 5002 mobiliseeritut otsustas leegioni kasuks. Lisaks sellele andis Eesti omavalitsuse juht Hjalmar Mäe kõikidele eesti ohvitseridele, kes teenisid sõjaväes, politseis või Omakaitses, korralduse leegioni astuda. Kokku sai leegion juurde 250 ohvitseri. Eesti leegionis oli nüüd rohkesti mehi ja see nimetati Eesti SS-vabatahtlike brigaadiks. 26. oktoobril 1943 toimus 1925. aastal sündinud meeste mobilisatsioon leegionisse ning sellesama aasta 10. detsembril kuulutati välja 1924. aastal sündinud meeste mobilisatsioon. 1944. aasta alguses oli Eesti leegionis juba 11 000 meest. Jaanuari keskel sundis Punaarmee Saksa väed Leningradi rindel taganema ja sõda hakkas seetõttu taas lähenema Eestile. Seepärast hakati eesti üksusi kogu rindelt Eestisse koondama. Peale selle kuulutas Eesti omavalitsuse juht Hjalmar mäe 1. veebruaril 1944 välja kõikide 1904.-1923. aastal sündinud meeste üldmobilisatsiooni. Mobilisatsiooniga saadi kokku ligi 50 000 meest, kellest sakslased võtsid sõjaväkke ainult 38 000 mobiliseeritut. Ülejäänud saadeti Omakaitse üksustesse.
Pataljon Narva
28. augustil 1942 eraldati leegionist esimene väljaõppe saanud pataljon, mille täielikuks nimetuseks sai Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon Narva (lühidalt pataljon Narva) ja mis arvati 5. SS-tankidiviisi Wiking koosseisu. Pataljon saadeti 1943. aasta aprillis Ukrainasse, kus jätkus kuni juulikuu keskpaigani väljaõppe andmine. Seejärel suunati pataljon Ida-Ukrainasse Izjumi lähedale Andrejevka küla juurde, kus toimusid 19.-21. juulil lahingud Nõukogude vägedega. Pataljoni ründas seal kuus Nõukogude jalaväepolku ehk ühtekokku 20 000 meest ja 115 tanki. Vähem kui tuhandest mehest koosnev eesti pataljon lõi kõik rünnakud tagasi. Lahingus hukkus üle 9000 Nõukogude sõduri ja hävis 113 tanki. Pataljon Narva kaotas 76 meest langenutena. Pärast augusti keskel aset leidnud lahinguid Harkovi lähedal jäi järele kõigest 157 meest, ent pataljoni saabus pidevalt täiendust. Näiteks jõudis 1943. aasta detsembris täienduseks kohale 500 meest, kellel puudus aga paraku peaaegu täielikult väljaõpe. Sõjaliste kogemuste nappuse tõttu suurem osa nendest langes. Kodumaale jõudis tagasi ainult 35 meest. 7. septembril hakati Harkovi alt taganema ja Narva Pataljoni ülesandeks jäi katta koos diviisiga Wiking Saksa 8. armee taandumist. Taganeti kuni Dnepri jõeni ja selle läänekaldal jäädi kaitsesse. 1944. aasta jaanuari lõpul jäi eesti pataljon Tšerkassõ lähedal koos veel 56 000 Saksa sõjaväelasega piiramisrõngasse. Kotist välja õnnestus pääseda üksnes pooltel nendest ja sealhulgas kõigest 172 pataljoni Narva mehel. Pärast seda viidi pataljon tagalasse puhkusele ning saadeti seejärel Tallinna ümberformeerimisele. 20. märtsil 1944 suunati pataljon uuesti rindele, kusjuures seekord Narva alla. Kokku võitles pataljonis Narva üle 1400 eestlase.
Lahingud Neveli piirkonnas
1943. aasta lõpul saadeti Eesti SS-vabatahtlike brigaad Pihkva oblasti ja Valgevene piirialadele, et võidelda operatsiooni Heinrich käigus seal tegutsevate partisanidega 3. novembril alustas aga Punaarmee sellessamas piirkonnas Neveli juures suurpealetungi. Seetõttu lõpetati operatsioon Heinrich 8. novembril ning 10. novembril liideti eesti brigaad võitlusgrupiga Jeckeln ja suunati selle koosseisus Punaarmee suurpealetungi tõkestama. Eestlastel õnnestus rünnak oma lõigus seisma panna. 1943. aasta detsembrikuu keskpaigas lahutati eesti brigaad võitlusgrupist Jeckeln, allutati Saksa 132. jalaväediviisile ning saadeti rindele Drissa jõe ja Neštšarda järve vahelisel alal. 24. jaanuaril nimetati Eesti SS-vabatahtlike brigaad ümber 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiks. Lisaks brigaadile liideti diviisiga ka Wehrmachtile allunud eestlastest koosnevad väeosad – näiteks eestlaste idapataljonid ja politseipataljonid –, hiljem aga ka kodumaale naasnud eestlastest vabatahtlikud, kes olid võidelnud Soome maaväe 200. jalaväerügemendina Jätkusõjas. Veebruaris tegutses diviis Volhovi rindel Ilmjärve piirkonnas, kuid kuna Leningradi all asunud Saksa väed olid segi löödud ja sõjategevus hakkas seetõttu Eestile järjest lähemale jõudma, tõmmati diviis rindelt tagasi ja saadeti Eestisse. 26. mail muudeti jälle ja seekord viimast korda väeosa nime ning sellest sai 20. Eesti relvagrenaderide SS-diviis.
Narva ja Sinimägede lahing
1. veebruar 1944 jõudsid Punaarmee 2. löögiarmee üksused Narva jõeni. Järgmisel päeval avastasid nad Saksa kaitses hõreda koha Kudruküla juures ja alustasid seal pealetungi, kuid see ebaõnnestus ja nad tõrjuti tagasi Narva jõe idakaldale. 1. märtsil algas Punaarmee uus suurrünnak Auvere suunas. Eesti üksused suutsid rinnet hoida kuni täiendavate saksa üksuste saabumiseni. 17. märtsil ründas Punaarmee uuesti, aga ei suutnud järjekordselt kaitsest läbi murda. 7. aprillil andis Punaarmee juhatus käsu katkestada rünnakud Narva rindel. Selleks ajaks oli langenud 70 000 pealetungijat ja 20 000 kaitsjat. Pärast seda korraldas Saksa pool mitu vasturünnakut, mille käigus suruti punased Narva jõe idakaldale, kusjuures langes veel 50 000 punaväelast ja 20 000 Saksa sõjaväelast. 24. juulil alustas Punaarmee uut pealetungi Auveres 46 000 mehega 17 000 saksa sõduri vastu, nende seas ka 20. Eesti diviisi 45. rügement ja Pataljon Narva. Õhtuks lahingud vaibusid ning Punaarmee löödi tagasi. Punaarmee kaotas umbes 8000 meest, eesti üksustes sai surma umbes sadakond ja haavata 298 meest. Järgmisel päeval kell 7 alustas Punaarmee uut, siiani suurimat pealetungi 130 000 mehega. Eesti üksuste kaitse purustati ja algas taandumine Sinimägede positsioonile. 26. juulil ründasid terve Punaarmee 2. löögiarmee ja pool 8. armeed positsioone Sinimägedel. Vastase arvuline ülekaal oli neljakordne. Lisaks eestlastele olid Sinimägedel kaitses ka Euroopa vabatahtlikud Saksa sõjaväes – nt norralased, hollandlased, flaamlased ja taanlased – ning saksa üksused. Kokku oli kaitsjaid 40 000 meest. Lahing lõppes augusti keskel. Punaarmee pealetung suudeti peatada, mõlemad pooled kandsid raskeid kaotusti. Sinimägedel kaotas Punaarmee kokku umbkaudu 170 000 meest ja 200 tanki. Saksa poole kaotused olid ligikaudu 10 000 meest. Punaarmee sai aru, et Sinimägede kaudu pole võimalik Eestit vallutada, ja suunas oma väed Lõuna-Eestisse, et sealt Eestisse tungida. Seetõttu Sinimägedel enam nii suuri kokkupõrkeid ei toimunud. Väljaspool Eestit liikus Punaarmee üsnagi edukalt edasi ja Eestit ähvardas ümberpiiramine. Hitler andis seepärast käsu Saksa väed Eestist välja tõmmata ja septembri keskpaigaks pidid need olema lõplikult lahkunud. Paljudel eesti meestel polnud tahtmist kodumaalt koos sakslastega lahkuda ning nad eirasid käsku Eesti maha jätta, jätkasid võitlust ja varjusid Punaarmee tulles metsadesse või siis läksid koju.
Lahingud lõuna-Eestis
Diviisi 45. Relva-SS grenaderirügemendi 1. pataljon jõudis Harald Riipalu juhtimisel 9. veebruaril 1944 Tartu jaama ja paisati Lämmijärve äärde seal läbi murdnud Punaarmee väeosade vastu. Punaväed löödi koos saksa ja Omakaitse üksustega tagasi. Pärast Punaarmee selle rünnaku tõkestamist suunati eesti üksused Narva rindele. Kui Nõukogude väed Sinimägede lahingus tagasi tõrjuti, sai Punaarmee juhtkond aru, et Eestit pole võimalik sealtkaudu vallutada, ning 1944. aasta augusti algul alustas Punaarmee Lõuna-Eestis pealetungi Tartule. Lõuna Eestis polnud piisavalt palju saksa üksusi, et neid kinni hoida, ja seetõttu liikus Punaarmee esialgu üpris kiiresti edasi, vallutades Petseri ja Võru ning jõudes ohtlikult lähedale Tartule. 16. augustil saadeti kõik käepärast olnud eesti üksused Narva rindelt Tartu rindele. 23. augustil käivitas Punaarmee seal uue pealetungi ja eesti sõdurid sattusid Nõo all piiramisrõngasse, kuid neil õnnestus sealt välja murda ja Tähtveres uutele positsioonidele asuda. 25. augustil alustas Punaarmee kolmest suunast pealetungi Tartule. Punaarmeel õnnestus Tartu vallutada. Nad üritasid ka linnast ida pool Emajõge ületada, ent see ettevõtmine kukkus läbi. 26. augustil jätkas Punaarmee pealetungi ning vallutas Maramaa. Ida pool tõrjuti kõik punaste rünnakud tagasi. 28. augustil alustas eesti diviis koos Soomest äsja Eestisse naasnud soomepoistega vastupealetungi punastele. Kahe päevaga oli Emajõe põhjakallas punastest tühi. Vaatamata edukale rünnakule ei õnnestunud siiski Tartut tagasi vallutada. 16. septembril tuli Hitlerilt käsk Eesti maha jätta, järgmisel päeval aga alustas Punaarmee suurpealetungi üle Emajõe, mille käigus hävitati peaaegu täielikult kõik veel kaitsele jäänud väeosad.
Eesti üksused pärast Eesti maha jätmist
12-15 tuhat sõjaväkke jäänud meest saadeti Eestist lahkumise järel Neuhammerisse puhkusele ja reorganiseerimisele. 1945. aasta alguses pidid eesti üksused jälle lahingusse minema ja seekord suunati osa neist Oderi jõe läänekaldale Briege linna Punaarmee vastu võitlema. Punaarmee löödi linnast välja 23. jaanuaril. Eesti üksusi saadeti samal ajal ka Oppelni alla, aga kui nad kohale jõudsid, olid punased juba Oderi jõe ületanud. Eesti üksused asusid seejärel kaitsele Oppelni-Grottgau-Wanseni joonel, mida suudeti hoida kuni märtsi keskpaigani. Veebruari lõpus saadeti Eesti diviis võitlema Punaarmee Oder-Visla pealetungi vastu. Diviis suruti suurte kaotustega Neisse jõe äärde ja jäi koos Saksa 11. armeekorpusega piiramisrõngasse. 17. märtsil püüti piiramisrõngast välja murda, kuid ebaõnnestunult. Kaks päeva hiljem tehti uus katse, mis läks korda. Diviis oli puruks löödud ja olukord tundus lootusetuna. Ellujäänud mehed üritasid läände pääseda, et ennast seal lääneliitlastele vangi anda, ja umbes 5000 mehel see ka õnnestus, 2500 meest langes aga Punaarmee kätte vangi. Paljud lääneliitlastele alla andnud mehed loovutati lõpuks siiski punastele. Ja tšehhid tapsid enne Punaarmee saabumist 1300 eestlasest vangi, kes olid neile ise alistunud.
Rohkem infot saab nendelt lehtedelt:
http://www.wikiwand.com/et/20._eesti_diviis
https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_SS-leegion https://et.wikipedia.org/wiki/Kaitsepataljonid https://et.wikipedia.org/wiki/Narva_lahing_(1944) http://www.kool.ee/?6121 https://et.wikipedia.org/wiki/659._Eesti_Pataljon http://www.eestileegion.com/?eesti-leegion.html
Eestlastest Raudristi kavalerid
https://www.rindeleht.ee/foorum/phpBB2/viewtopic.php?f=9&t=12192&fb...